Taaskohtumiseni!

Teen nüüd siia oma viimase postituse. Minu Euroopa Vabatahtlik Teenistus algas veebruaris ja lõppes novembris aastal 2012. Veetsin unustamatud 9 kuud Makedoonias, Kumanovos, kus õppisin uut maailma kohta, enda kohta, muutusin avatumaks, tolerantsemaks, targemaks, kohtasin suurepärased inimesi ... you name it! Ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu. Siit blogist saad lugeda, mis tegemised, mõtted ja emotsioonid mind need 9 kuud saatsid. Ja mõned pildid, mis jäävad mulle seda aega meenutama.

Näeme taas, Makedoonia!

Tere tulemast koju, Sassu!

NO NII.. lõpuks võtan siis kätte ja kirjutan oma kojusaabumisest ikka ka. Umbes-täpselt kuu aega tagasi ehk siis 3. novembri varahommikul asusin ma Hollandist lennukiga Riia poole teele. Riias olin ma keskpäeva paiku ning peale paarit unnist ootamist mu teekond kodumaa poole võiski alata. Plaanis oli siis sõita Tallinna, kus samal õhtul juba Gerli, Anni ja Pirjoga kokku sain. Bussis istus minu kõrvale üks noormees Koreast. Mul oli vaja siis ikka kohe juttu ka teha, eksole. Minu häbelik eestlaslik mitte rääkimine on asendunud avameelse suhtlemisega. Ikka juhtub!

Korea kuti nime ma meelde ei suutnud jätta (isegi tema euroopa nimi oli piisavalt keeruline), küll aga jäi mulle meelde temas vanus, mis oli 28. Selle aasta märtsis otsustas ta kodus koti kokku panna ja maailma avsatama minna. Ta töötas varem kokana ja maailma reisi planeerimiseks läks tal aega kuskil terve aasta. Hakkas oma kodupoolt siis Euroopa poole liikuma ja sel õhtul ta just minu kõrval istuski, et ilusad Eesti tüdrukud ka üle vaadata. Ja just nii oligi! Ta ei rääkinud kõige paremini just inglise keelt, aga näha oli, et peale mõningat enesekogumise momenti julges ta minult lõpuks küsida, et kas see on tõesti nii, et Eestis on väga ilusad tüdrukud. Nimelt on nende kodukohas ringlemas nn nali Eesti kohta - kui lähed Eestisse õppima, siis ei tohiks seda kindlasti mitte teha koos oma tüdruksõbraga, sest siis te lähete Eestis lahku. Ja seda just nimelt Eesti neidude ilu tõttu. Heh.. ma ei osanudki kohe selle peale suurt miskit kohta. Võttis ikka väga muigama küll. Nu loomulikult kiitsin ma Eesi naiste ilu ja ütlesin, et eks tal tuleb ise veenduda. Aga naljakas tõepoolest, et kuskil Koreas siis selline kuulujutt.

Bussijaamas oi mul vastas Gerli töökaaslane. Kuna mul oli kohver 32kg, siis minu algne plaan liikuda ühistranspordiga ei olnud just väga mõistlik. Ja Gerli oli nii armas, et sebis mulle oma töökaaslase järgi. Mega äge ju! Kui vahepeal Gerlile bussist helistasin, et nuh, võid siidrid külma panna (tegelikult tahtsin uurida, et kuidas ma ta töökaaslase ära tunnen), siis ütles Gerli selle peale, et ta panni õlled külma. Normaalne! :P Gerli töökaaslane oligi mul siis vastas ja aitas isegi kohvri ülesse tassida. Sai natukene Gerlile oma tugevust demostreerida.. hahaha.. Aitäh Gerli ja töökaaslane! :)

Ja nagu lubatud, siis olidki õlled külmas. Aga Gerlil oli shampuse pudel ka.

Otsustasime siis hoopis selle avada. Nu ikkagi pidulikum ja värki :P Üritasin sellest toimingust pilte ka teha, aga see on ainuke suht normaalne, mis välja kukkus.

Ja siis läks meil lobisemiseks ära. Hea, et maha ei maganud, et tuleks end ikka õhtu jaoks valmis ka seada. Meil oli kella 21ks Sinilinnus laud kinni pandud. Nuh, mingi viisakad 15min jäime vist hiljaks, aga ei olnud hullu, sest Pirjot ja Annit ka ka veel ei olnud. Võtsime esimesed dringid ja mokalaat võis jätkuda. Siidri joomisest pidi muidugi pilti ka tegena, sest sellest olin ma Makedoonias ikka väga puudust tundnud. Tegeltikult joon ma õlut meelsamini, aga mujal ikka meie omale sarnast siidrit ei tehta. See paneb mind hetkel mõtlema, et peale seda ei olegi ma ühtegi siidrit rohkem joonud. Võiks ju :P

Ja siis saabusid Pirjo ja Anni ka. Täpselt selline tunne oli nagu ma ei olekski 9 kuud ära olnud. Mega äge! Tellisime joogid, mõned söögid ja mõnus õhtu oli garanteeritud. 23 paiku hakkas Sinilinnus ka pidu ning meie üllatuseks oli tegenuist ikka päris suure kohaga. Kohvikust sai korraga justkui väiksemat sorti klubi. Meie laud oli juba niigi tagaruumis ja sealt edasi avati veel üks baariletiga ruum, kus lasti rahulikumat sorti muusikat ja veel edasi oli suur ruum lavaga, mis mahutab ikka korraliku arv pidulisi. Väga äge koht. Soovitame soojalt!

Liis astus ka oma sõbrannaga meie poolt läbi. Nii tore oli teda näha. Kahju, et rohkem ei saanud lobiseda. Seda tuleks parandada :P

Anni käis vahepeal üksi tantsimas :D

Kohustulik fotosessioon sai ka tehtud

Mingi hetk otsustasime Sinnilinnust lahkuda ja Anni arvas, et võiks Iiri pubis karaoket laulda. Annil neid ideid ikka jagub :P

Ja siis läks juba tantsuks ka ära

Õhtu kulmineerus kohustuslikus Nimeta baaris ja burgsiputka juures enne taksosse istumist.

MUL OLI NII TORE KOJUSAABUMISE PIDU!!! SUUR AITÄHH KAASOSALEJATELE!!!

I dislike goodbyes and love welcome hugs!

I dislike goodbyes!

31. öösel mul und ei tulnud. Võibolla magasin kokku 2 tundi. Oli ju ikkagi minu viimane öö Kumanovos. Muidugi oli hirm sisse ka magada, sest kui ma juba kord magama jään, siis ma nii lihtsalt ülesse ei saa. Hommikul käisin siis pesemas, panin veel viimased asjad kohvrisse, pesin ära oma nõud, viisin prügi välja .. ja oligi aeg minna! Kohver läks vaevu kinni ja sellega oli oma jagu ikka pusimist. Ning 32kg ei ole lihtne 3 korruselt üksi alla tassida. Aga sain hakkama! Tugev maatüdruk nagu ma olen. Takso pidi võtma mu peale 9:15 ja teised lubasid tulla mind saatama 9 paiku. Tirisin enda kohvri alla veidi enne üheksat, et veel oma ette ümbrust vaadata ja viimased mälestused Kumanovost enesesse ahmida. Ilm oli ääretult ilus, päikesepaisteline ja veidi rõske. Tõeline sügishommik! 

Ja siis ma juba nägingi eemalt Vikit ja Kellyt tulemas. Ja siis tulid Sonja, Mary ja teised EVS vabatahtlikud. Oli aeg öelda head aega ja teha viimased kallistused. Mulle need kohe üldse ei meeldi. Parem on kiirelt põgeneda ja hiljem varukasse vesitada. Pisaraid tegelikult ei tulnudki. Kurb oli aga küll. Ma tean, et lähen veel Balkanitele tagasi ja varem, kui ma seda oodata oskan. Ma tõesti loodan, et see juhtub siis, kui Kelly ja Mary veel Kumanovos on. Ma väga tahan neid tüdrukuid taas kallistada!

Minu järgmiseks sihtkohaks oli siis Einhoven Hollandis, kus peatusin umbes-täpselt 2,5 päeva. Minu õnneks oli organisatsioon nõus minu lendu nii korraldama, kuna see oli kõige odavam viis. Aitäh, Wizzair, et avasid uued liinid Skopje ja Eindhoveni vahel ning pakud ka lende Eindhovenist Riiga. Mul ju täpselt just nii oligi vaja lennata :P

Lennujaamas selgus, et mu kohver oli veidi raskem kui lubatud. Tegin siis kurva näo pähe, et viibisin riigis 9 kuud ja lendan nüüd koju. Läks läbi! :P 

Lend hilines. Kuskil seda muidugi ei teatatud, aga kella vaadates võis ise järeldada. Lahkusime Skopjest vist plaanitust tund aega hiljem. Mul vahet ei olnud. Õnneks on mulle loomult kaasa antud kannatus, kui mul on vaja kuskil midagi oodata. Väga harva suudab see mind sisimas ärritada. Ja eriti veel nüüd peale elu Balkanil. Aega ju on küll! Kui just pissihäda ei ole, eksole :D

Siin minu viimased pilgud Makedooniale (sel korral)

Hoolimata sellest, et olin väsinud ei suutnud ma lennukis minutitki magada. Kurbus ja ärevus ei lasknud. Lend kuidagi venis ja ei olnud seekord üldsegi meeldiv. Eks unetu öö tegi ka oma töö. Eindhovenisse saabudes "õnnistati" meie lennuk veega, kuna see oli esimene Wizzairi lend sellel liinil.  Seda nimetatakse Water Salute'iks.

Lennukist lahkudes seisime päris pikalt niisama väljas. Vist oli kah selle "esimese saabumisega" seotud. Mis seal ikka. Sain lennukist paar pilti klõpsida

Passijärjekord venis küll veidi mõttetult. Ainult üks poks oli avatud. Oleks ju võinud EU liikmeid eraldi kontrollida. Hea, et mul järjekorras püksi tulnud. Kohver oli mul juba õnneks kellegi poolt lindilt maha tõstetud. Minu mureks jäi see nüüd ainult lennujaama ooteruumi tassida. 

I love welcome hugs! :P

Hollandis oli mul lennujaamas George vastas. Tema on minu elus see ääretult armas inimene, kellega tutvusin juba rohkem kui 7 aastat tagasi. Ta on tulnud, et jääda. Sõber terveks eluks!

Hollandisse saabumine oli minu jaoks nagu koju tulek. Olen ju selles riigis päris mitu korda juba käinud ja isegi 10 kuud elanud. Kurb meel, mis mind Makedooniast lahkudes saatis, asendus taasnägemise õnnetunde ja armastusega. Tundsin, et George'i juures nagu kodus. Aga tema juures ei saagi ju olla muud kui ainult hea energia :)

Saabumisele järgmisel päeval pidi George minema Rotterdami üritusele. Kuna ma ei olnud seal linnas veel varem käinud, siis sebisin end kaasa ja juba enne Makedooniast lahkumist leppisin ka Innega kokku (endine lühiajaline EVS Belgiast, kellega koos Kumanovos olin), et ta tuleb selleks päevaks Hollandisse ja saame ühe toreda päeva koos veeta. Innele sobis see suurepäraselt, kuna Belgias on 1. november vaba päev ja ta ei olnudki varem Rotterdamis käinud. Lisaks sebisin veel Innele peatuspaiga ühe teise endise EVS Lia juures, kes hetkel Rotterdamis töötab. Nii tore on ikka tuttavaid siit ja sealt omada, eksole :P Ilm oli tol päeval vägagi Hollandile omane (tuuline ning sadas vihma), aga ega me suhkrust ei ole. Võtsime Innega Rotterdami kaardi ette ja turistikas võis alata.

Käisime muuseumis

Sõime lõunat armsas pisikeses kohvikus

Külastasime suurt raamatupoodi (oi, ma armastan raamatupoode :P), kus ka ühe huvitava retsepti jäädvustasin

Kolasime niisama siin ja seal

Sellised huvitavad majad asuvad kesklinnas. Mingi uudne arhitektuur. Ühte neist on võimalik seestpoolt ka külastada. Võtavad krt raha ka selle eest, aga uudishimu pidi ju rahuldama. Midagi erilist küll ei olnud. Seal sobib ehk elada noorpaaridel ja üliõpilastel. Lastele ja vanuritele liiga ohtlik.

Iga maja on 3-korruseline, kus esimesel siis nn nagu elutoamoodi nurgake ja kööginurk

Teisel magamistuba, vannituba ja nurk töötamiseks/õppimiseks

Kolmandal niisama chillimise koht, kus oleks ehk hea sõpradega mõned dringid teha ja linna peale vaadata.

Üliõpilasena vist isegi võiks sellises kohas elada, sest asub kesklinnas ja raamatukogu on ka kiviga visata. Meie viimane peatuskoht oligi linna raamatukogu. Mega äge hoone: 6 korruseline, esimesel on põrandal suur kabelaud maha joonistatud, kus pidevalt just vanemad mehed mängisid (kahjuks pilti ei teinud.. hmmm)

Teisel on niisama mõnusad chillimise kohad, kus lapselapsed saavad telekamänge mängida ja vanaisad tukkuda ning noored muusikat kuulata ja niisama hängida. Mida korrus ülespoole, seda nn vaiksemaks läks, kus on siis võimalik rahulikult tööd teha, õppida jne.

Me leidsime endale Innega ühe mugava sofa, kus siis raamatuid uurida ja niisama lobiseda. Nii kui sinna maha istusime, siis enam ei tahtnudki peale pikka linnas ringi kõmpimist enam kuskile minna: nii mõnus ja hubane. Üle kahe tunni veetsime seal ja ootasime, mil George oma üritusega ühele poole saab. Väga tore päev oli! :)

Ja siis oligi mul jäänud ainult 1 päev veel Hollandis veeta. Laupäeva hommikul (3. nov) läks mul juba varakult lennuk Riiga ja sealt edasi bussiga Tallinna. Oma Tallinna saabumisest ja welcome peost räägin juba järgmises postituses. See lihtsalt oli nii äge, et nõuab kohe eraldi postitust!