Vodno mägi ja Milleeniumi rist ...

Nunii.. seda ma arvasin, et mu postitused hakkavad harvemaks jääma.. ikka ei tohiks.. aga vabandus on (nagu meil kõigil eksju), et eelmised paar nädalat olid ikka päris kiired ja mitte ühtegi täiesti vaba päeva minu nädalasse ei sattunudki. Nuh. noorostööga on see suht normaalne. Ega ma ei kurda, kuna saan ise oma aega ise jagada ja tihti hommikuti jooksmas käia jne. :) Aga eelmine laupäev tundsin küll, et vut, nüüd on mul vaja siit Kumanovost kasvõi üheks päevaks põgeneda ja teha midagi muud ...

Ja kohe tekkiski võimalus.. Kreaktiv  - organisatsioon, kus Kerti ja Kristel töötavad organiseeris ühepäevase matka-pikniku Vodno mäele. Ma olin kohe nimekirjas. Polnud seal veel käinud ja mida paremat saab olla, kui matk päikeselisel päeval ja piknik vaatega. Ja veel millise vaatega :P 

Laupäeva hommik oli juba mega ilus ja päikesepaisteline. Tahtsin võtta bussi 8:30 Skopjesse. Buss tuli mingi 8:50. Kõigest 20min ootamist. Pole hullu. Peatuses bussi oodates üritas üks veidi vanem onkel minuga juttu teha. Proovisin nii palju keelt purssida, kui sel hetkel meelde tuli. Erilist vestlust sealt ei tulnud. Ta oli huivitatud, kust ma pärit olen, mis ma seal teen jne. Nuh, tavaline pärimine. 

Bussijaamas oli Kristel vastas. Kerti pidi ka kuskil samal ajal jõudma. Tegelikult isegi enne mind, aga tema buss jäi ikka mingi tublilt 30min hiljaks. Kohtumine kõigis teiste matkajatega oli 11. Jõudsime ilusti.

Vahepala: ostsin matkale kaasa kookose küpsiseid. aga ma suutsin terve paki  ehk siis tervelt 9 küpsist :D juba bussis ära nosida. Need küpsised on lihtslat nii head. Oi, ma ei tea, mis saab, kui ma Eestist neile asendust ei leia. 

Olen juba varem rääkinud, kuidas siin terve elu Facebooki ümber käib.. more or less.. Kui kuskil miskit toimub, siis tehakse Facebooki event. Ja kõigile meeldib klikida, et I'm going. Nad võibolla isegi ei loe läbi, mida event endast kujutab ja kas nad tegelikult ka reaalselt sinna minna soovivad. Ka see üritus oli Facebookis reklaamitud. Üle 100 inimese lubas kohal olla. Reaalselt oli meid vist mingi 10-12 inimest. Nii, et jah...

Plaan oli siis kõndida pool mäest jala ja sealt edasi minna... ma ei tea, kuidas neid nimetatakse... vaadake pilti :D

Matk üles oli päris hea treening. Sain endale lihasvalu kohas, mille lihastest mul veel päris aimu ei olnud. Päike kõrvetas ka üsna palavalt. Igasuguseid inimesi oli päeva nautimas ja mäkke ronimas. Mõni isegi väga väikese lapsega. Tore, et inimesed oskavad nautida ja hinnata, mis neile siin looduse poolt antud :)

Üleval avanes meile ikka mega vaade. Nu nii ilus oli seal. Oleks nagu kuskile teise maailma sattnud. Kuhugi, kus on ainult ilu ja rahu. Kahjuks piltidelt ei ole ikka päris see, mis oma silm nägi.

Huvitavat.. Tegime Kertiga pilte ja mõtlesime, et peaks paluma kellelgi meist ka ilusa taustaga pilti teha. Ma pidin kohe arvamust avaldama, et nujah, eriti võõraid nagu pildistama ei usalda jne. Ja siis kuuleme, kuidas üks mees ütleb meile täitsa puhtas eesti keeles: "Ma võin teist pilti teha küll." Heh, maailm on väike. Tuleb välja, et Jaak (ma tõesti loodan, et see oli ta nimi, palun vabandust) oli mingi 3 nädalat tagasi otsustanud Makedooniasse kolida ja veeta seal tervelt 3 aastat. Nii palju saime teada, et ta töötas varem Eestis Coca Cola's ja nüüd tuli Skopjesse ühte õllefirmasse tööle, kus vist Coca Cola ka mingi tegija on. Täpselt ei jätnud meelde. Igatahes, milline meeldiv kokkusattumus. Ta oli just terve nädala kontoris istunud ja otsustas ühe lauopäeva Vodnol veeta. Ja voilaa, kohtas kohe Eesti tüdrukuid. Mina seda tähele ei pannud, aga Kerti mainis, et tal oli abielusõrmus ka sõrmes. Võibolla siis ikka on kuskil naine ka ja ei ole päris üksi siia kolinud. Eip tea. Pole tähtis kah.

Ta siis tegi meist pilti ka :D Selle pildi järgi avastasime, et me oleme Kertiga üsna sarnased.

Nautisime siis ilma, pidasime pikniku, mängisime kaarte jne.

Mingi 3-4 paiku otsustasime mina, Kristel, Kerti ja Thibault lahkuda. Mul oli vaja Kumanovosse tagasi tulla ja veidi vihma hakkas ka tibutama. Teised jäid veel sinna.

Väga-väga tore oli!

Vaadake albumist rohkem pilte.

Musid!

Oi kurja.. peaaegu unustasin..

Mul on nüüd ju Makedoonia ID-kaart ka. Pean tagastama täpselt 01.11.2012 :D

Eesti neiud, koduvein, päike, hääl ja juuksur Makedoonias..

Eesti neiud
Üleelmisel nädalavahetusle käisid mul 2 Eesti neiut külas, kes ka Makedoonias EVS programmiga on. Kristel elab Skopjes ja Kerti Kavadarcis. Prantsuse kutt Thibault oli ka nendega kaasas. Ta on ka üks EVS vabatahtlik, kes töötab koos Kristeliga ja elab ka samas korteris.

Nad kolmekesi otsustasid, siis Kumanovole ka pilgu peale heita ja ühe öö minu pool veeta. Kuna mul on lisaks voodile ka diivan ja tugitool, mis mõlemad lahti käivad, siis saab alati mu pool öömaja :P Päev oli megailus kui nad tulid ja kogu Kumanovo oli vist otsutanud välja dringile minna. Igatahes, kui me otsisime kohta, kus võiks lõunat süüa, siis oli olukord suht lootusetu. Kõik kohad olid inimestest pungil. Normaalset söögikohta on siin üldse suht raske leida, enamik on ikka kiirtoidukohad, aga siiski. Kuna kuskil väljas oli lootusetu istuda, siis lõpuks leidsime endale koha Iiri pubis akna all. Kuna aken oli lahti ja väljas olev suitsuhais niikuinii sisse tuli, siis oligi tunne nagu istuks väljas. Nujah. Iiri pubis on väga maitsvad toidud ja seal saab tumedat õlu. Nämm :P 

Peale lõunasööki läksime veidi Kumanovo peale jalutama. Näitasin teistele raadio ruume, kus lindistame jne. Ning jõge, kus ääres jooksmas käin. Teised olid ikka suht shokis, kui palju prügi ja sodi seal jões on. Masendav. Pildil võib mu näost nii mõndagi lugeda.

MultiKulti kontori vaatasime ka üle. Seal kohtasime Linditat ja Florimi. Kristel ja Kerti on tegelikult varem Makedoonias käinud, 4 aastat tagasi. Nad tegid siis esimest noortevahetust CIDiga (nii olen ma aru saanud). See oli tol hetkel kõigile midagi uut ja huvitavat. Neil oli väga vahva taas Linditat ja Florimi kohata. Kristel oli juba enne tulekut Florimiga kokkuleppinud, et ta neile linnatuuri teeb. Mis oli väga hea, kuna ma ei oska linna kohta ise suurt midagi rääkida. 

Mina sain vahepeal DHLilt kõne ,et mu pakk Eestist on lõpuks peale 2,5 nädalat rännakut kohale jõudnud ja toovad selle mulle ära. Oi, ma jooksin kohe koju. Nad lubasid 20min pärats kohal olla. Mingi oma 45min seisin maja ees ja ootasin. Aga lõpuks nad tulid. Ei olnud DHLi auto. DHLis töötav mees tõi selle koos sõbra abiga ära. Ta ise elab Skopjes, aga naine on Kumanovos ja ju ta vist otsustas paki siis mulle ära tuua. Aitas mul selle teisele korrusele tassida, 20kg ikkagi, ja mitte mingit allkirja ei võtnud, et paki kätte olen saanud. See oli küll veidi kummaline. Aga vahet polnud.. MU PAKK OLI KOHAL. Oi, te ei tea, kui hea on oma asju taas avastada. Omad asjad on ikka nii head. Kohvriga ei õnnestunud mul pea eriti midagi kaasa võtta. Nüüd on kohe riideid, mille vahel valida :P

Õhtul oli meil plaanis minna välja kuulama veidi elavat muusikat ja siis klubiss. Kristel ja Kerti lõpuks otsustasid, et nemad ei jaksa tulla. Pugisime end pitsat ja muud head paremat täis ning arvata on, et peale seda tuleb üsna hea uni. Aga ma olin juba lubanud välja minna ja natukene oi uudishimu ka, et kuidas siis klubid ikka siin välja näevad. Thibault tuli ka koos minuga. Väljas kohtusime Magde ja tema sõpradega. Teate, päris ausalt kohe ütlen, et ma olen siinsetes pidudes ikka väga pettunud. Ei ole sellist asja nagu tantsuplats. On mingid seisulauad, kus taga inimesed oma sõpradega lobisevad, joovad jne. Ja seal samas ka tantisvad. Aga, krt nu see ei ole see. Kuidas siis nad uusi vastassoost inimesi kohtavad? Uurisin seda ja sain vastuseks, et ega nad ei kohtagi. Neil on oma sõprusrindkonnas hea mugav ja neil ei ole vaja kohata uusi inimesi. Igav! Sorry, aga nii igav! Olime väljas kuskil poole 2ni ja siis oli aeg ära minna. Et oma kultuurishokist veidi toibuda. Hahaha...

Teatri elamus

Oma esimese teatrielamuse olen ka nüüd siin juba kätte saanud. 22.03 kutsus Magde mind koolinoorte etendust vaatama. See oli pool muusikal ja seetõttu mulle just sobilik, kuna ma ei saa ju keelest ikka veel üldse nii palju aru. Saal oli rahvast puupüsti täis. Suht kodune tunne tekkis, kui meil koolietendused olid. Mulle etendus meeldis, ometi ma ei saanud aru, mida nad vahepeal rääkisid. Etendusse olid kaasatud mitu erinevat muinasjuttu, mis oli tehtud tänapäevasemaks. Kõik see, kuidas lava oli kujundatud, kostüümid, koreograafia. Minu arvates väga vahva! Kindlasti tahan veel siin teatrisse minna :) 

Mary rõdu, päike, koduvein ja hääle kaotamine
23.03 oli meil Lipkovos  'Let's do it Macedonia' projekti raames esimene workshop. Esimese korra kohta läks meil nii hästi (teen sellest projektist kindlasti veel eraldi postituse ka kui aprilli lõpus koristuspäev kätte jõuab). Lisaks oli ilm tol reedel nii ilus. Täiega päikese võtmise päev. Tegime siis otsuse, et läheme Mary rõdule natukeseks päevitama. Maryt ennast tegelikult kodus ei olnud, aga Kellyl on ta korteri võti ning Maryl ei olnud selle vastu midagi, kui natukene tema pool aega veedame. Jori tõi endaga koduveini kaasa. (Mary, Kelly ja Jori on Peace Corp vabatahtlikud US, kellega koos 'Let's do it Macedonia' projekti Lipkovos läbi viin). Ühesõnaga, nautisime siis päikest ja koduveini Mary rõdul ja lobisesime niisama elust-olust. Nii mõnus oli. Ja vein hakkas pähe :P Mul pidi veel kell 5 olema Ivana ja Magdega kohtumine aprilli uudiskirja osas. Lootsin, et saan selle edasi lükata, aga ei õnnestunud. Veidi veinisena jõudsin siis 20min hilinemisega kontorisse (20min on Makedoonia kohta täitsa ok ja kes mind teavad, siis mul on kahjuks kombeks hilineda ka Eestis. ups). Kuna olin istunud päikese käes ja mul oli kaelas kollane sall, siis tegi teistele nalja, et nüüd ma näen küll välja justkui Makedoonia lipp. Hahaha.. Koosolek venis natukene pikale, sest Ivanale meeldib palju rääkida, aga väike kilk veini aitas kaasa :D 

Nüüd tuleb veidi naljakas osa. Ma suutsin õhtu lõpuks oma hääle korraga ära kaotada. Olin eelneval päeval saanud joostes vist veidi külma. Nüüd istudes päikese käes, juues veini ja lobisedes liiga palju läks mul hääl totaalselt ära. Laupäeval ei olnud mul seda üldse. Muidugi oli kohe kõigil hea norida, et see on veinist, aga ma ikka ajaks selle tuule süüks, mis siin joostes kogu aeg kimbutab ja segab :P Laupäeval, kui noortekeskuses rassismi vastane üritus toimus, siis olin füüsiliselt kohal, aga eriti suhtlemisest suurt midagi välja kül lei tulnud :D Saingi vaikselt ringi jalutada ja pilte teha :P

Super luks juuksurielamus Makedoonias

Kuna mu juuksed vahepeal jõudsalt kasvada otsustasid ja ma oma tuka tagant enam suurt välja ei näinud, siis otsustasin, et on aeg juuksurit külastada. Ivana viis mind oma lemmik juuksuri juurde. Meesoost. Daniel. Algselt oli mul tegelt plaanis ainult tukka lõigata, aga tal olid mulle teised plaanid. Ja mulle meeldib, kui juuksur on enesekindel ja teab täpselt, mida ta teeb. Otsustasin talle siis vabad käed anda. Ja oi, ma olen tulemusega nii rahul :P Kogu juuksuris käik oli nii suurepärane elamus mulle. Üks neiu pesi mu juukseid. Suurepärane peamassaaž, muide :P Siis juhatati mind juuksuritooli, seati mind ja kõik vajalikud vahendid juuksuri jaoks valmis. Tuli juuksur tegi oma lõikuse ja andis mind üle teisele tüdrukule, kes siis kuivatas ja sättis. Kuivatamine ja sättimine võttis poole rohkem aega, kui lõikamine ise. Mul hakkas vahepeal juba igav ja jõudsin mõelda, et aitab küll sellest sättimisest. Kodus ma ise niikuinii seda kõike teha ei saa. Föönitamise ja sättimise vahepeal käis juuksur veel oma tööd üle vaatamas ja kohendas veidi Kui aus olla, siis mul isegi jäi kohata mulje, et neil neidudel on juuskuri ees mingi kartus. Et, kui nad midagi valesti teevad, siis oi,oi. Minu juuksur, Daniel, oli ka selle koha omanik. Võibolla siis seetõttu. Ei teagi. Igatahes.. suurepärane elamus. Tundsin enda nagu superstaar :P Ja see kõik maksis kõigest ümardatult 7€. Jah, ei ole mõtet siin raha võrrelda, sest see, mis me igakuu saame on ka tunduvalt väiksem, aga ikkagi. Kõik, kel plaanis mulle külla tulla, tulge siia juuksurisse. You will love it!

Siin siis minu uus sooeng:

Ilus mis :P

Olge musid!!!