Nagu siis oma eelmises postituses kirjutasin olen juba kaks nädalavahetust käinud Ohridis aega veetmas. Oi, kuidas ma olen sellesse kohasse juba ära armunud. Miks küll ei võiks CID Ohridis asuda. Vat see oleks paradiis!
Fakte Ohridist: Ohridis elab kuskil 42 000 inimest (võimalik, et hetkeks on see nr juba kasvanud ja suvel kuumimal ajal on linn tõeliselt ülerahvastatud) ja see on suuruselt seitsmes linn Makedoonias (kaart paar postitust all pool). Ohridis on 365 kirikut: üks kirik iga päeva jaoks aastas. Kindlasti on ta oma järve tõttu kõike rohkem turiste kohale meelitav paik Makedoonias.
Esimest korda (30.06 - 01.07) käisin ma Ohridis koos Lindita ja kahe Rahu Korpuse vabatahtliku: Kelly ja Maryga. Kuna otsebussid Kumanovos Ohridisse hakkasid alles juuli alguses käima, siis pidime seekord hommikul kõigepealt Skopjesse sõitma ja sealt edasi Ohridisse. Kuna sõit kokku võtab kuskil 3,5 - 4tundi (mägine tee jne), siis lahkusime Kumanovost kõige varasema bussiga ehk kell 5 hommikul. Ei, ma see öö ei maganud üldse. Mul oli vahepeal periood, kus ma enne kella 3 üldse und ei saanud ja ma ei leidnud mõtet tunniks ajaks ka unne vajuda. Hiljem veel rohkem väsinud. Enne kella viite sammusin vapralt bussijaama ja polnud häda midagi. Üldiselt oli linn vaikne, ainult mõned viimased peolised jaurasid veel siin ja seal :) Buss Skopjesse lahkus õigel ajal, aga buss Skopjest Ohridisse hilines oma 45min. Ma üldse taaskord ei imestanud!
Poole tee peal teeb alati buss peatuse. On üks kindel peatusmiskoht, kus võib leida bensiinijaama ja toidukoha. Tundub, et kõi peatuvad seal, sest koht oli autodest pungil. Ma ei saa aru, miks nad ei ole seda kohta laiendanud. Oi, mis rahaalliaks see oleks! Lindital on kombeks peatusel alati osta pontsikuid ehk siis tegelt 1 suur pontsik. Ma ei tea, mis selle nimi täpselt on, aga maitse on nagu pontsikul ja valmistamisviis on ka väga sarnane. Maitsesin natukene Lindita oma, kuna unetu öö ja käänuline tee mägede vahel eriti selle rasvase käki söömist ei soosinud. Pilt ka siis:
Ja oma lemmik autot nägin ka parkimisplatsil. Siin on neid palju :P
Lindita ööbib iga aasta Ohridis olles ühe kindla naise juures, kes rendib oma enda kodus tube välja. Kuna Lindita oskab hästi ka läbirääkimisi pidada, siis saime öö hinnaks 250DMK (ca 4€) üks inimene. Lindita ja mina jagasime tuba ning Kelly ja Mary. See naine teenib sellega suvel päris head raha ma kujutan ette, sest kui palju külalised reaalselt ikka tegelt ööbimiskohas viibivad: terve päeva oled järve äärse, õhtul linna peal söömas ja patseerimas ja siis ehk mõned tunnid und ka ja hommikul taas järve äärde. Kui on soovi, siis muidugi saab ta juures süüa ka valmistada jne.
Ega meiegi veetnud kaua ta juures aega. Asjad ära, rannariided selga, turule puuvilja jahile ja järve äärde.
Fakte järvest endast ka: asub Edela-Makedoonia ja Ida-Albaania piirialal ja on üks vanimaid ja sügavamaid järvi Euroopas: sügavaim koht on ca 290m. Järve pindalaks on 358m2: ca30km pikk ja ca15km lai. Ohridi ärv on ka UNESCO poolt Maailma Kultuuri - ja looduspärandi vaatamisväärsuste hulka kuulutatud (kokku on selliseid paiku maailmas ainult 28)
Kuna järv on suur, siis võib selle äärest leida erinevaid randu. Rannad ei ole nagu meil eestis: liivarohked ja suured. Pigem on kivised ja nn lamamisala kuskil max 10 - 20m. Me otsustasime minna veidi kaugemale randa, mitte linna südamikus asuvasse. Läksime sinna kombiga ehk siis minibussiga. Sõit võttis kuskil 15- 20min. Ja ega siis rohkem midagi rääkida ei olegi :P Nautisime päikest, tegin rohkelt pilte, sõime puuvilju... jääkohvi ja üks kohustuslik õlu käisid ka asja juurde :P
Esimene pilt, mis järve ääres tegin:
Igast veesessioone sai ka tehtud. Enamasti olin mina pildistaja rollis. Teistest ei hakka pilte üles riputama. Jääme ikka viisakaks :)
Kella 17ks olime punased ja otsustasime vaikselt tagasi ööbimiskohta minna, et õhtusöögiks end korda seada. Õhtusöögil ühinesid meiega veel 3 Lindita tuttavat, kes ka meiega samas kohas ööbisid ja üks mees USAst, kes on arheoloog ja töötab Ohridi kandis. Tark mees, aga oi, kui palju mõni võib ikka lobiseda. Kuna eelmine öö jäi vahele, siis mingi kell 23 paiku mina enam silmi eriti lahti hoida ei suutnud ning läksime Kelly ja Mary'ga magama. Vapramad jäid veel jämmima. Teel ööbimispaika nägime tänaval ühte meest ja naist madusid eksponeerimas. Kelly'le meeldivad nad väga. Ma lähemalt katsuda ei julgenud, aga pilti tegin (pilt udune, ei imesta, kui käed värisesid):
Järgmiseks päevaks olime korralikult põlenud. Mina igatahes küll. Natukene oli valus magada ka. Aga tõelise eestlasena see mind ei heidutanud. Mina, Lindita ja tema sõbrad läksime ka veel pühapäeval järve äärde. Kelly ja Mary otsustasid vahele jätta ja niisama linna nautida. Teise päeva veetsime linnale endale veidi lähemas rannas. Ka väga ilus ja mis peamine - vaiksem. Ei olnud laste kisa-kära ja üleliigseid inimesi! Väga palju ma päikese käes ei olnud ja viibisin rohkem varjus, aga päev oli super. Ohrid on Super!!
Vaadake ikka veel pilte!
... järgneb (vihje: Sandra kohtub Ohridis veemaoga)
Fakte Ohridist: Ohridis elab kuskil 42 000 inimest (võimalik, et hetkeks on see nr juba kasvanud ja suvel kuumimal ajal on linn tõeliselt ülerahvastatud) ja see on suuruselt seitsmes linn Makedoonias (kaart paar postitust all pool). Ohridis on 365 kirikut: üks kirik iga päeva jaoks aastas. Kindlasti on ta oma järve tõttu kõike rohkem turiste kohale meelitav paik Makedoonias.
Esimest korda (30.06 - 01.07) käisin ma Ohridis koos Lindita ja kahe Rahu Korpuse vabatahtliku: Kelly ja Maryga. Kuna otsebussid Kumanovos Ohridisse hakkasid alles juuli alguses käima, siis pidime seekord hommikul kõigepealt Skopjesse sõitma ja sealt edasi Ohridisse. Kuna sõit kokku võtab kuskil 3,5 - 4tundi (mägine tee jne), siis lahkusime Kumanovost kõige varasema bussiga ehk kell 5 hommikul. Ei, ma see öö ei maganud üldse. Mul oli vahepeal periood, kus ma enne kella 3 üldse und ei saanud ja ma ei leidnud mõtet tunniks ajaks ka unne vajuda. Hiljem veel rohkem väsinud. Enne kella viite sammusin vapralt bussijaama ja polnud häda midagi. Üldiselt oli linn vaikne, ainult mõned viimased peolised jaurasid veel siin ja seal :) Buss Skopjesse lahkus õigel ajal, aga buss Skopjest Ohridisse hilines oma 45min. Ma üldse taaskord ei imestanud!
Poole tee peal teeb alati buss peatuse. On üks kindel peatusmiskoht, kus võib leida bensiinijaama ja toidukoha. Tundub, et kõi peatuvad seal, sest koht oli autodest pungil. Ma ei saa aru, miks nad ei ole seda kohta laiendanud. Oi, mis rahaalliaks see oleks! Lindital on kombeks peatusel alati osta pontsikuid ehk siis tegelt 1 suur pontsik. Ma ei tea, mis selle nimi täpselt on, aga maitse on nagu pontsikul ja valmistamisviis on ka väga sarnane. Maitsesin natukene Lindita oma, kuna unetu öö ja käänuline tee mägede vahel eriti selle rasvase käki söömist ei soosinud. Pilt ka siis:
Ja oma lemmik autot nägin ka parkimisplatsil. Siin on neid palju :P
Lindita ööbib iga aasta Ohridis olles ühe kindla naise juures, kes rendib oma enda kodus tube välja. Kuna Lindita oskab hästi ka läbirääkimisi pidada, siis saime öö hinnaks 250DMK (ca 4€) üks inimene. Lindita ja mina jagasime tuba ning Kelly ja Mary. See naine teenib sellega suvel päris head raha ma kujutan ette, sest kui palju külalised reaalselt ikka tegelt ööbimiskohas viibivad: terve päeva oled järve äärse, õhtul linna peal söömas ja patseerimas ja siis ehk mõned tunnid und ka ja hommikul taas järve äärde. Kui on soovi, siis muidugi saab ta juures süüa ka valmistada jne.
Ega meiegi veetnud kaua ta juures aega. Asjad ära, rannariided selga, turule puuvilja jahile ja järve äärde.
Fakte järvest endast ka: asub Edela-Makedoonia ja Ida-Albaania piirialal ja on üks vanimaid ja sügavamaid järvi Euroopas: sügavaim koht on ca 290m. Järve pindalaks on 358m2: ca30km pikk ja ca15km lai. Ohridi ärv on ka UNESCO poolt Maailma Kultuuri - ja looduspärandi vaatamisväärsuste hulka kuulutatud (kokku on selliseid paiku maailmas ainult 28)
Kuna järv on suur, siis võib selle äärest leida erinevaid randu. Rannad ei ole nagu meil eestis: liivarohked ja suured. Pigem on kivised ja nn lamamisala kuskil max 10 - 20m. Me otsustasime minna veidi kaugemale randa, mitte linna südamikus asuvasse. Läksime sinna kombiga ehk siis minibussiga. Sõit võttis kuskil 15- 20min. Ja ega siis rohkem midagi rääkida ei olegi :P Nautisime päikest, tegin rohkelt pilte, sõime puuvilju... jääkohvi ja üks kohustuslik õlu käisid ka asja juurde :P
Esimene pilt, mis järve ääres tegin:
Igast veesessioone sai ka tehtud. Enamasti olin mina pildistaja rollis. Teistest ei hakka pilte üles riputama. Jääme ikka viisakaks :)
Ülejäänud pildid siin. Neid tõesti tasub vaadata :) Olge valmis väikeseks kadeduseks :D
Kella 17ks olime punased ja otsustasime vaikselt tagasi ööbimiskohta minna, et õhtusöögiks end korda seada. Õhtusöögil ühinesid meiega veel 3 Lindita tuttavat, kes ka meiega samas kohas ööbisid ja üks mees USAst, kes on arheoloog ja töötab Ohridi kandis. Tark mees, aga oi, kui palju mõni võib ikka lobiseda. Kuna eelmine öö jäi vahele, siis mingi kell 23 paiku mina enam silmi eriti lahti hoida ei suutnud ning läksime Kelly ja Mary'ga magama. Vapramad jäid veel jämmima. Teel ööbimispaika nägime tänaval ühte meest ja naist madusid eksponeerimas. Kelly'le meeldivad nad väga. Ma lähemalt katsuda ei julgenud, aga pilti tegin (pilt udune, ei imesta, kui käed värisesid):
Järgmiseks päevaks olime korralikult põlenud. Mina igatahes küll. Natukene oli valus magada ka. Aga tõelise eestlasena see mind ei heidutanud. Mina, Lindita ja tema sõbrad läksime ka veel pühapäeval järve äärde. Kelly ja Mary otsustasid vahele jätta ja niisama linna nautida. Teise päeva veetsime linnale endale veidi lähemas rannas. Ka väga ilus ja mis peamine - vaiksem. Ei olnud laste kisa-kära ja üleliigseid inimesi! Väga palju ma päikese käes ei olnud ja viibisin rohkem varjus, aga päev oli super. Ohrid on Super!!
Vaadake ikka veel pilte!
... järgneb (vihje: Sandra kohtub Ohridis veemaoga)
