Pean veidi oma lubadust murdma ja enne kui räägin toredatest EVS vabatahtlikest tahaks kirjutada armastusest, uskumisest ja unistamisest..
Täna on Makedoonias vaba päev -
Vabariigi Päev. Kuigi mul erilist vahet ei ole, kas on nädalavahetus või argipäev, tunnen siiski, et täna on LAISKMITTEMIDAGITEGEMISEPÄEV! Ei kurda. Tänu tänasele päevale sattusin taas lugema oma vana blogi
Karapassu. Alustasin selle blogi pidamist aastal 2007. Algselt kirjutasin inglise keeles ning hiljem läksin eesti keelele üle... ja siis mingi aeg ma enam seda pidada ei soovinud..
Täna leidisin end taas seda lugemast ja mõtlen, et blogi on ikka üks kuradima lahe asi. Vanu postitusi lugedes tulevad kõik mineviku emotsioonid ja mõtted meelde.. ja saad korraga aru, kui palju on vahepeal elu õpetanud.. kui palju vett on vahepeal merre voolanud.. ununenud unistused meenuvad.. ja leiad end taas mõtlemast elu üle..
Hakkasin mõtlema, et viimased aastad ei ole ma üldse palju jaganud, mis mu sisimas tegelikult toimub.. Karapassu pidamise üks põhjuseid oligi, et liiga palju tundeid oli sisse kogunenud.. ja oli vaja need nn välja kirjutada.. sest vahel on rääkida palju raskem.. minul küll..
Karapassu blogi läbivaks teemaks on armastus, uskumine ja unistamine. ARMASTUS - see on jõud, mis meid kõiki siin elus juhib.. miski, millesse ma mõni aasta tagasi tõeliselt usu kaotasin.. ma mõtlen just armastusse mehe ja naise vahel.. sügavas sisimas tõenöoliselt ma siiski tahtsin uskuda, aga palju lihtsam on ju manada näole üks külm grimass ja öelda, et ma ei usu tõelisse armastusse. Jah, keegi, kellest hoolime võiks ju elus olla, siis on lihtsam. Koos on alati lihtsam. Aga liblikad ja pead-segi-ajavad tunded ei ole enam minu jaoks.. vähemalt nii tahtsin ma uskuda.. ja ma suutsin end veenda, et nii saabki olema kogu mu ülejäänud elu.. (suhteliselt masendav, kui mõelda, et ma olen alles 26, eksole)
Makedooniasse sõit pani mind kõike nägema hoopis teistmoodi. Siin olen saanud toimetada omapead, olla üksi oma mõtetega ja unistustega.. ma olen astunud välja oma nn metallkilbist.. ma julgen jälle unistada ja uskuda oma soovidesse.. ja ma olen saanud aru, et armastus on ikkagi elus kõige olulisem..
Ma olen kogu aeg olnud üks suur unistaja.. ma olen järjepidevalt püüelnud oma unistuste poole.. ma olen oma unistustesse uskunud.. ma olen oma unitusi ellu viinud.. ja ma teen seda ka edaspidi..
I have a courage to fly high, while being aware of that I may land on my face and have to get up smiling...
Ja ma tegelikult usun tõeliselt suurtesse tunnetesse ja tõelisse armastusse.. usun, sest ma olen seda oma elus tundnud.. või pigem.. on see mu sisimas kogu aeg olemas olnud.. lihtsalt, armastusega kaasneb ka tihti kahjuks valu ja kui seda on raske taluda, siis on lihtsam minna edasi suletud karbikesega, mis armastust endas kannab, aga ei lase haiget teha..
Minu elus on juba 7 aastat inimene, kes tuli, et jääda. Ta ei ole alati olnud füüsiliselt kohal ja ta ei ole alati võtnud aktiivselt osa minu elust, aga ta on olnud alati olemas.. väga lähedal minu südamele.. seda nimetatakse hingesuguluseks.. ma ei palugi, et te peaksite sellest aru saama.. mõistavad ehk vaid need, kes on seda ise tundnud..
Mõni aeg tagasi leidis see inimene taas tee tagasi minu ellu.. väga ootamatult.. ju nüüd siis oli õige aeg tulla tagasi.. arvan, et põhjus on selles, et ma julgesin end jälle avada ning uskuda oma unistustesse - uskuda, et õnn on olemas.. korraga on kõik nii selge: kõik, mida olen vahepeal elus kogenud oli vajalik.. oli vaja kasvada.. õppida iseennast tundma.. kohati inimesi elus, kes annavad kaasa osa oma kogemustest ja aitavad mõista elu olemust..
Võibolla on nüüd see aeg, kus jääda ja minna koos edasi.. eks seda näitab aeg.. ma ei oleks enam väga kurb, kui ta peaks jälle minema.. sest südames on ta alati lähedal.. ja kui see elu on mõeldud selleks, et muutuda tugevamaks eraldi olles.. siis võibolla järgmine on mõeldud taas koosolemiseks.. seda kõike näitab aeg..
Peamine on lubada endal olla õnnelik!
Ma tean, et see blogipostitus on kohati väga abstraktselt kirjutatud. Võibolla ainult mõned teist saavad aru, mida ma öelda tahan. See ei olegi tähtis. Ma tahan ise tulevikus tagasi vaadata ja tunda seda sama, mida tundis täna oma mõtteid Karapassu blogist lugedes. Aitäh 5 aastat noorem mina, et nii ilusaid mõtteid endas kandsid ja need tagasi minu juurde tõid!
Mõned meeldetuletused:
1. naerata iga päev
2. ära muretse praegu, muretse hiljem - st. ära muretse üldse
3. julge unistada
4. usu oma unistustesse
5. ära oota paremat aega - kui vajad elumuutust, siis tegutse kohe
6. usu headusesse, armastusse ja hoolivusse - näita seda teistele, sest võibolla homme on juba liiga hilja
7. ära lase pisiasjadel end häirida - kõik ei saagi siin ilmas alati olla meelejärele
8. ei ole olemas sellist asja nagu vale ja õige või hea ja halb
9. me kõik väärime ainult parimat
10. leia iga päev aega iseendale
Lisaks: tee sporti ja mõtle mida suhu pistad - elu on selleks liiga lühikene, et end halvasti kohelda!
Lõpetuseks minu kolm lemmik postitust Karapassu blogist:
1.
Kiss in the rain ... Unistus on veel siiani täitmata!
2.
Those great conversations with great people ...
3,
Oska olla õnnelik siin ja praegu ...
Ja mõned ütlused minu mõtetest, mis leidsin, et olen varasemalt kirja pannu (hästi panen, peaks mainima):
- after every crying I smile.. I find some totally unachievable dream in my box of thoughts and fly with this fantasy to my Wonderland..it makes me happy again..I'm a big dreamer..and I love it..dreams make life worthwhile..at least for me..
- I just hate doing things I am obligated to do.. no fun.. obligatory activities taste different.. bitter.. and I don't like my food without flavors..
- if it appears to me that I'm the single soul who cares then I hole up into my cave and make these cold grimaces.. no answer back
- dreaming of the happiness keeps us going
- I just keep following my track and life will show me the turns I need to take. It has worked so far
- sometimes I wish I have magical brains which are able to save all the information I need..
- when there are no people to share with all the things we have achieved, then after some pride moments it all loses its meaning and we don't care anymore.. do we want it or not, but we need other people around us.. we want to be wanted.. and can there be anything better than to love and to be loved.. when we can't be with the people we love the most then life loses its real value.. we need to share
- there are laugh, cry, smiles, sadness, disappointments, expectations, overwhelmed feelings.. actually, it's incredible how we are able to feel all this.. and no wonder that sometimes we collapse and madness occupies us..
- one day I'm gonna have my own small wooden house with a terrace in the mountains in a very private place.. this is really one of my biggest wishes.. of course my biggest dream is to fly in the sky like a bird, but I leave that wish for my next life..
- Unfortunately, sometimes the fear to lose the ones who stand the closest to us hinders to hear what the heart has to say. Factually, the only thing we can do is to hope that people we love and who love us have enough insight to understand that we all have our own goal to achieve. The most important is to be close in your heart even if the distance parts you miles away.
´
