Tuesday, December 11, 2012

Taaskohtumiseni!

Teen nüüd siia oma viimase postituse. Minu Euroopa Vabatahtlik Teenistus algas veebruaris ja lõppes novembris aastal 2012. Veetsin unustamatud 9 kuud Makedoonias, Kumanovos, kus õppisin uut maailma kohta, enda kohta, muutusin avatumaks, tolerantsemaks, targemaks, kohtasin suurepärased inimesi ... you name it! Ma ei vahetaks seda kogemust mitte millegi vastu. Siit blogist saad lugeda, mis tegemised, mõtted ja emotsioonid mind need 9 kuud saatsid. Ja mõned pildid, mis jäävad mulle seda aega meenutama.

Näeme taas, Makedoonia!



































Thursday, December 6, 2012

Tere tulemast koju, Sassu!

NO NII.. lõpuks võtan siis kätte ja kirjutan oma kojusaabumisest ikka ka. Umbes-täpselt kuu aega tagasi ehk siis 3. novembri varahommikul asusin ma Hollandist lennukiga Riia poole teele. Riias olin ma keskpäeva paiku ning peale paarit unnist ootamist mu teekond kodumaa poole võiski alata. Plaanis oli siis sõita Tallinna, kus samal õhtul juba Gerli, Anni ja Pirjoga kokku sain. Bussis istus minu kõrvale üks noormees Koreast. Mul oli vaja siis ikka kohe juttu ka teha, eksole. Minu häbelik eestlaslik mitte rääkimine on asendunud avameelse suhtlemisega. Ikka juhtub!

Korea kuti nime ma meelde ei suutnud jätta (isegi tema euroopa nimi oli piisavalt keeruline), küll aga jäi mulle meelde temas vanus, mis oli 28. Selle aasta märtsis otsustas ta kodus koti kokku panna ja maailma avsatama minna. Ta töötas varem kokana ja maailma reisi planeerimiseks läks tal aega kuskil terve aasta. Hakkas oma kodupoolt siis Euroopa poole liikuma ja sel õhtul ta just minu kõrval istuski, et ilusad Eesti tüdrukud ka üle vaadata. Ja just nii oligi! Ta ei rääkinud kõige paremini just inglise keelt, aga näha oli, et peale mõningat enesekogumise momenti julges ta minult lõpuks küsida, et kas see on tõesti nii, et Eestis on väga ilusad tüdrukud. Nimelt on nende kodukohas ringlemas nn nali Eesti kohta - kui lähed Eestisse õppima, siis ei tohiks seda kindlasti mitte teha koos oma tüdruksõbraga, sest siis te lähete Eestis lahku. Ja seda just nimelt Eesti neidude ilu tõttu. Heh.. ma ei osanudki kohe selle peale suurt miskit kohta. Võttis ikka väga muigama küll. Nu loomulikult kiitsin ma Eesi naiste ilu ja ütlesin, et eks tal tuleb ise veenduda. Aga naljakas tõepoolest, et kuskil Koreas siis selline kuulujutt.

Bussijaamas oi mul vastas Gerli töökaaslane. Kuna mul oli kohver 32kg, siis minu algne plaan liikuda ühistranspordiga ei olnud just väga mõistlik. Ja Gerli oli nii armas, et sebis mulle oma töökaaslase järgi. Mega äge ju! Kui vahepeal Gerlile bussist helistasin, et nuh, võid siidrid külma panna (tegelikult tahtsin uurida, et kuidas ma ta töökaaslase ära tunnen), siis ütles Gerli selle peale, et ta panni õlled külma. Normaalne! :P Gerli töökaaslane oligi mul siis vastas ja aitas isegi kohvri ülesse tassida. Sai natukene Gerlile oma tugevust demostreerida.. hahaha.. Aitäh Gerli ja töökaaslane! :)

Ja nagu lubatud, siis olidki õlled külmas. Aga Gerlil oli shampuse pudel ka.


Otsustasime siis hoopis selle avada. Nu ikkagi pidulikum ja värki :P Üritasin sellest toimingust pilte ka teha, aga see on ainuke suht normaalne, mis välja kukkus.


Ja siis läks meil lobisemiseks ära. Hea, et maha ei maganud, et tuleks end ikka õhtu jaoks valmis ka seada. Meil oli kella 21ks Sinilinnus laud kinni pandud. Nuh, mingi viisakad 15min jäime vist hiljaks, aga ei olnud hullu, sest Pirjot ja Annit ka ka veel ei olnud. Võtsime esimesed dringid ja mokalaat võis jätkuda. Siidri joomisest pidi muidugi pilti ka tegena, sest sellest olin ma Makedoonias ikka väga puudust tundnud. Tegeltikult joon ma õlut meelsamini, aga mujal ikka meie omale sarnast siidrit ei tehta. See paneb mind hetkel mõtlema, et peale seda ei olegi ma ühtegi siidrit rohkem joonud. Võiks ju :P


Ja siis saabusid Pirjo ja Anni ka. Täpselt selline tunne oli nagu ma ei olekski 9 kuud ära olnud. Mega äge! Tellisime joogid, mõned söögid ja mõnus õhtu oli garanteeritud. 23 paiku hakkas Sinilinnus ka pidu ning meie üllatuseks oli tegenuist ikka päris suure kohaga. Kohvikust sai korraga justkui väiksemat sorti klubi. Meie laud oli juba niigi tagaruumis ja sealt edasi avati veel üks baariletiga ruum, kus lasti rahulikumat sorti muusikat ja veel edasi oli suur ruum lavaga, mis mahutab ikka korraliku arv pidulisi. Väga äge koht. Soovitame soojalt!


Liis astus ka oma sõbrannaga meie poolt läbi. Nii tore oli teda näha. Kahju, et rohkem ei saanud lobiseda. Seda tuleks parandada :P


Anni käis vahepeal üksi tantsimas :D


Kohustulik fotosessioon sai ka tehtud


Mingi hetk otsustasime Sinnilinnust lahkuda ja Anni arvas, et võiks Iiri pubis karaoket laulda. Annil neid ideid ikka jagub :P


Ja siis läks juba tantsuks ka ära


Õhtu kulmineerus kohustuslikus Nimeta baaris ja burgsiputka juures enne taksosse istumist.

MUL OLI NII TORE KOJUSAABUMISE PIDU!!! SUUR AITÄHH KAASOSALEJATELE!!!