EVS vabatahtlikud ja huvitavad vestlused

Et siis LÕPUKS tahaks natukene EVS inimestest rääkida. :) Juuli alguses ehk umbes-täpselt 2 kuud tagasi (hehe..) viibisin ma Belgradis EVS vabatahtlike kohtumisel. Seekord oli meid palju vähem kui "on-arrival" koolitusel ja see oli tore. Enamik inimesi olin juba varem kohanud ja seetõttu ei olnud rõhk mitte uute inimeste tundma õppimisel, vaid hoopis tugevama sõpruse loomisel. Nii palju, kui seda üldse sõpruseks nimetada saab... aga kuna meil on seljataga üks ühine kogemus, siis ma tean, et ükskõik, kus ilmas ringi reisides ja neid inimesi kohates oleme me kõik ääretud rõõmsad teineteist nähes.

EVS kohtumisest iseenesest midagi palju rääkdida ei olegi. Kohtumised/ koolitused nagu ikka: päevakava, erinevad sessioonid jne.

Hotell oli väga ilus:

Ja mul õnnestus isegi kolmel hommikul jooksmas käia. Ise olin nii uhke, kuna ma ei ole ju hommiku inimene. Selle 7 kuu jooksul Makedoonias olen ainult ühel hommikul end jooksu jaoks ülesse saanud. See ütleb nii mõndagi!

Belgradis sai ka natukene ringi vaadatud ja linnaga tutvutud Tore oli! Peale koolituse lõppu otsustasin üheks ööks kauemaks Belgradi jääda ja ööbisin seal ühe EVS vabatahtliku pool. Pilte Belgradist saate vaadata siit :)

Belgradist jäävad mulle meelde kaks huvitavat vestlust:

1. Üks koolitajatest, Aleksandra Montenegrost (ta on hetkel 35 aastane) rääkis, kui hästi ta veel mäletab, kuidas koolilõpu aegadel eksamile minnes US lennukid üle lendasid, kuidas nad telekast uudistest vaatasid, mis kohti homme hakatakse pommitama, kuidas neile esmaabipakke jagati, kuidas maitseb pulbrist tehtud piim… inimesed ei ole veel unustanud. Ja just seetõttu paljud neist ei tee pikalt plaane, nad ei tea, mida nad sel nädalavahetusel teevad ja nad ei tahagi teada; nad leiavad, et kohtumistele hilinemenine on ok või nende edasilükkamine; nad on harjunud tegema asju viimasel minutil.. ja seda kõike seetõttu, et kes teab, mis homne toob.. inimesed ei ole veel unustanud.. Nüüd ma saan paremin aru, miks Balkani inimesed on nagu nad on…

2. Teine vestlus oli koos kahe teise EVS vabatahtlikuga Poolast ja Portugalist. Rääkisime viisist, kuidas erinevad rahvused teineteist tervitavad jne. Minu ja Poola poisi jaoks ei ole tavaline, et üksteist põsele musitatakse (niivõrd-kuivõrd seda musiks nimetada saab). Diana Portugalist ütles, et neile on see nii tavaline, et ta isegi kunagi ei ole mõelnud selle peale, et mõned rahvad seda ei tee. Ja meie Eestist ei suuda uskuda, miks seda vaja teha on.. hehe.. meie jaoks on kõik, mis on seotud näo piirkonnaga rohkem intiimne, nende jaoks jällegi vastupidi. Nad leiavad, et nn tervituse põsemusi on tegelt väga lihtne teeselda, aga kui kedagi kallistad, siis teed seda kogu kehaga ja seda juba nii lihtne teeselda ei ole.. minu jaoks siiski imelik.. olen siin Makedoonias olnud nüüd 7 kuud. Ja nüüd olen alles nende 1 põsemusi ja pooliku kallistuse tervitusega harjuma hakkanud.. siiski tunnen senini, et see ei ole minu jaoks.. see ei ole minuga kaasa sündinud – tee mis tahad! Olen põhjamaa inimene - me ei ole külmad, aga meie nn ülessoojendamine siiski võtab rohkem aega.

Belgradist tagasi tulles olid juba uued EVS vabatahtlikud Kumanovosse saabunud. Nimelt oli meil see suvi 3 lühiaegsed EVS vabatahtlikut Belgiast: Inne, Björn ja Shana. Björn ja Shana olid nooremad 18 ja 20 aastased. Inne on minuga sama vana. Ta sünnipäev on muide 28.08.1985 ja ema nimi ka Linda. Milline kokkusattumus.. hehe.. Innega hakkasime pea kohe väga hästi läbi saama. Meil oli koos väga palju toredaid vestulis ja lõpuks ometi keegi, kellega sain veidi nn siinseid inimesi ja nende olemust taga rääkida.. hehe.. nu vahel lihtsalt on vaja seda teha, eksole. Inne sai kohe esimesel nädalal siinset kultuurishokki tunda, millega ma siin ikka ja pidevalt võitlen: kõike tehakse viimasel minutil, ei plaanita ette ja inimestel on vastutustundest puudus. Aga, mis seal ikka.. sellised siinsed inimesed kord juba on ja selle asemel, et ärrituda, tuleks harjuda ja enda mõtteviisi ümber kasvatada.

Ma olin päris kurb, kui Inne pidi lahkuma. Ta tegi mulle nii armsa kingituse, mis oli mõeldud minu sünnipäevaks. Ta peitis salaja mu tuppa kaelakee kirjakesega  Ma muidugi nägin seda juba samal päeval. Me käisime ühel nädalavahetusel shoppamas ja mulle väga meeldis üks kaelakee, aga ma ei saanud seda sel hetkel veel osta. Ja ta kinkis selle mulle. Niiiiiiiiiiiiiiii armas temast!

Ma usun, et ta on üks nendest inimestest, kellega mul jääb kontakt alles. Tore 

Kallid kõigile!