I dislike goodbyes and love welcome hugs!

I dislike goodbyes!

31. öösel mul und ei tulnud. Võibolla magasin kokku 2 tundi. Oli ju ikkagi minu viimane öö Kumanovos. Muidugi oli hirm sisse ka magada, sest kui ma juba kord magama jään, siis ma nii lihtsalt ülesse ei saa. Hommikul käisin siis pesemas, panin veel viimased asjad kohvrisse, pesin ära oma nõud, viisin prügi välja .. ja oligi aeg minna! Kohver läks vaevu kinni ja sellega oli oma jagu ikka pusimist. Ning 32kg ei ole lihtne 3 korruselt üksi alla tassida. Aga sain hakkama! Tugev maatüdruk nagu ma olen. Takso pidi võtma mu peale 9:15 ja teised lubasid tulla mind saatama 9 paiku. Tirisin enda kohvri alla veidi enne üheksat, et veel oma ette ümbrust vaadata ja viimased mälestused Kumanovost enesesse ahmida. Ilm oli ääretult ilus, päikesepaisteline ja veidi rõske. Tõeline sügishommik! 

Ja siis ma juba nägingi eemalt Vikit ja Kellyt tulemas. Ja siis tulid Sonja, Mary ja teised EVS vabatahtlikud. Oli aeg öelda head aega ja teha viimased kallistused. Mulle need kohe üldse ei meeldi. Parem on kiirelt põgeneda ja hiljem varukasse vesitada. Pisaraid tegelikult ei tulnudki. Kurb oli aga küll. Ma tean, et lähen veel Balkanitele tagasi ja varem, kui ma seda oodata oskan. Ma tõesti loodan, et see juhtub siis, kui Kelly ja Mary veel Kumanovos on. Ma väga tahan neid tüdrukuid taas kallistada!

Minu järgmiseks sihtkohaks oli siis Einhoven Hollandis, kus peatusin umbes-täpselt 2,5 päeva. Minu õnneks oli organisatsioon nõus minu lendu nii korraldama, kuna see oli kõige odavam viis. Aitäh, Wizzair, et avasid uued liinid Skopje ja Eindhoveni vahel ning pakud ka lende Eindhovenist Riiga. Mul ju täpselt just nii oligi vaja lennata :P

Lennujaamas selgus, et mu kohver oli veidi raskem kui lubatud. Tegin siis kurva näo pähe, et viibisin riigis 9 kuud ja lendan nüüd koju. Läks läbi! :P 

Lend hilines. Kuskil seda muidugi ei teatatud, aga kella vaadates võis ise järeldada. Lahkusime Skopjest vist plaanitust tund aega hiljem. Mul vahet ei olnud. Õnneks on mulle loomult kaasa antud kannatus, kui mul on vaja kuskil midagi oodata. Väga harva suudab see mind sisimas ärritada. Ja eriti veel nüüd peale elu Balkanil. Aega ju on küll! Kui just pissihäda ei ole, eksole :D

Siin minu viimased pilgud Makedooniale (sel korral)

Hoolimata sellest, et olin väsinud ei suutnud ma lennukis minutitki magada. Kurbus ja ärevus ei lasknud. Lend kuidagi venis ja ei olnud seekord üldsegi meeldiv. Eks unetu öö tegi ka oma töö. Eindhovenisse saabudes "õnnistati" meie lennuk veega, kuna see oli esimene Wizzairi lend sellel liinil.  Seda nimetatakse Water Salute'iks.

Lennukist lahkudes seisime päris pikalt niisama väljas. Vist oli kah selle "esimese saabumisega" seotud. Mis seal ikka. Sain lennukist paar pilti klõpsida

Passijärjekord venis küll veidi mõttetult. Ainult üks poks oli avatud. Oleks ju võinud EU liikmeid eraldi kontrollida. Hea, et mul järjekorras püksi tulnud. Kohver oli mul juba õnneks kellegi poolt lindilt maha tõstetud. Minu mureks jäi see nüüd ainult lennujaama ooteruumi tassida. 

I love welcome hugs! :P

Hollandis oli mul lennujaamas George vastas. Tema on minu elus see ääretult armas inimene, kellega tutvusin juba rohkem kui 7 aastat tagasi. Ta on tulnud, et jääda. Sõber terveks eluks!

Hollandisse saabumine oli minu jaoks nagu koju tulek. Olen ju selles riigis päris mitu korda juba käinud ja isegi 10 kuud elanud. Kurb meel, mis mind Makedooniast lahkudes saatis, asendus taasnägemise õnnetunde ja armastusega. Tundsin, et George'i juures nagu kodus. Aga tema juures ei saagi ju olla muud kui ainult hea energia :)

Saabumisele järgmisel päeval pidi George minema Rotterdami üritusele. Kuna ma ei olnud seal linnas veel varem käinud, siis sebisin end kaasa ja juba enne Makedooniast lahkumist leppisin ka Innega kokku (endine lühiajaline EVS Belgiast, kellega koos Kumanovos olin), et ta tuleb selleks päevaks Hollandisse ja saame ühe toreda päeva koos veeta. Innele sobis see suurepäraselt, kuna Belgias on 1. november vaba päev ja ta ei olnudki varem Rotterdamis käinud. Lisaks sebisin veel Innele peatuspaiga ühe teise endise EVS Lia juures, kes hetkel Rotterdamis töötab. Nii tore on ikka tuttavaid siit ja sealt omada, eksole :P Ilm oli tol päeval vägagi Hollandile omane (tuuline ning sadas vihma), aga ega me suhkrust ei ole. Võtsime Innega Rotterdami kaardi ette ja turistikas võis alata.

Käisime muuseumis

Sõime lõunat armsas pisikeses kohvikus

Külastasime suurt raamatupoodi (oi, ma armastan raamatupoode :P), kus ka ühe huvitava retsepti jäädvustasin

Kolasime niisama siin ja seal

Sellised huvitavad majad asuvad kesklinnas. Mingi uudne arhitektuur. Ühte neist on võimalik seestpoolt ka külastada. Võtavad krt raha ka selle eest, aga uudishimu pidi ju rahuldama. Midagi erilist küll ei olnud. Seal sobib ehk elada noorpaaridel ja üliõpilastel. Lastele ja vanuritele liiga ohtlik.

Iga maja on 3-korruseline, kus esimesel siis nn nagu elutoamoodi nurgake ja kööginurk

Teisel magamistuba, vannituba ja nurk töötamiseks/õppimiseks

Kolmandal niisama chillimise koht, kus oleks ehk hea sõpradega mõned dringid teha ja linna peale vaadata.

Üliõpilasena vist isegi võiks sellises kohas elada, sest asub kesklinnas ja raamatukogu on ka kiviga visata. Meie viimane peatuskoht oligi linna raamatukogu. Mega äge hoone: 6 korruseline, esimesel on põrandal suur kabelaud maha joonistatud, kus pidevalt just vanemad mehed mängisid (kahjuks pilti ei teinud.. hmmm)

Teisel on niisama mõnusad chillimise kohad, kus lapselapsed saavad telekamänge mängida ja vanaisad tukkuda ning noored muusikat kuulata ja niisama hängida. Mida korrus ülespoole, seda nn vaiksemaks läks, kus on siis võimalik rahulikult tööd teha, õppida jne.

Me leidsime endale Innega ühe mugava sofa, kus siis raamatuid uurida ja niisama lobiseda. Nii kui sinna maha istusime, siis enam ei tahtnudki peale pikka linnas ringi kõmpimist enam kuskile minna: nii mõnus ja hubane. Üle kahe tunni veetsime seal ja ootasime, mil George oma üritusega ühele poole saab. Väga tore päev oli! :)

Ja siis oligi mul jäänud ainult 1 päev veel Hollandis veeta. Laupäeva hommikul (3. nov) läks mul juba varakult lennuk Riiga ja sealt edasi bussiga Tallinna. Oma Tallinna saabumisest ja welcome peost räägin juba järgmises postituses. See lihtsalt oli nii äge, et nõuab kohe eraldi postitust!

Viimased külaskäigud, ära saatmise pidu ja kingitused Makedooniast

Olen nüüd nädal aega olnud tagasi Eestis. Ei teagi kohe, mis tunded mind hetkel täpsemalt valdavad. Mul vist ei ole olnud aega sellele veel nii väga mõelda. Seda võin aga küll öelda, et jah, ma tunnen Makedooniast ja sealsetest inimestest üha rohkem puudust. Tulen selle juurde kindlasti tagasi, aga hetkel sooviks veel kirjutada oma viimastest külaskäikudest, peost ja kingitustest Makedoonias.

Viimased külaskäigud

Oma viimase pühapäeva Makedoonia pinnal veetsin ma külas. Esmalt olin ma kutsutud Lindita poole lõunasöögile. Lindita oli varasemalt CID'i president, juunikuust asus ta tööle USA Rahu Korpuse juurde ja mingil ajal sai temast minu mentor. Lindita on nii armas inimene ja päris nii toredast perest. Tema venna Florimiga sain ma ka väga-väga hästi läbi. Lindita on väga ilus noor neiu :P Innega tegime pidevalt nalja, et temast saab Makedoonia järgmine supermodell. Pildil Lindita vasakpoolne:

Lindita ema valmistas meile traditsioonilist albaania pirukat nimega "panitsa" (ei ole kindel, kui õigesti ma seda hetkel kirjutasin). See on üks bureki liikidest. Meile tegi Lindita ema väikesed pätsid:

Seda tehakse ka tihti suurel plaadil (samuti rulli keeratud) ja näeb veidi välja nagu pitsa. Sisse võib siis panna nii juustu (feta juustu sarnane), hakkliha, spinatit jne.

Sõime siis otse ahjust tulnud sooja pirukat koos ajvariga. Oi, kuidas ma armastan ajvarit ja kogu lõuna oli lihtsalt niiiiiiiiiii hea.

Ülejäänud päeva veetsime niisama lobisedes ja igast muid balkani hõrgutisi maitstes. Ma ei hakka kõike siia välja tooma. Balkani toidukultuurist ja nende söömisharjumustest ja külalislahkusest, mis sellega kaasneb võiks terve blogi kirjutada. Nt on isa neil nüüdseks jäänud pensionile ja tema on peres siis see, kes käib turul süüa ostmas. Ja siis oli tal vaja jagada kõike, mida ta tol päeval turult tõi. Kõht igatahes tühjaks ei jäänud! :D

Ema on Lindital kodune ja harjunud pere eest hoolitsema ja et ikka kõigil kõhud täis oleks. ja ta oli väga huvitatud minu perest ja vanemate tegemistets jne. Nii kahju, et mul ei õnnestunud nendega väga palju rääkida. Keel jäi takistuseks. Lindita vahendusel ikka sai nende pärimise peale vastatud. Lahkudes andsid nad mulle kaasa 2 purki Ajvarit ja kutsusid taas külla, kui ma peaks Kumanovosse sattuma. Ma ütlen teile, et ma veel satun sinna!!!

Pidin lahkuma Lindita poolt poole 8 paiku õhtul, sest hiljem oli plaanis juba järgmine pidu ja laud täis igast head ja paremat kraami. Oh neid Balkani inimesi ikka küll!

Nimelt oli Sonja mind ja Dani kutsunud enda nn maja tähistamisele, mida nimetatakse "Slava'ks" Tegemist on ristiusu traditsiooniga, mille järgi igal majal ja perel on kindel päev, mil nad avaldavad austust oma perekonda kaitsvale pühakule. Pühak jääb muutumatuks ja pärandatakse edasi isalt pojale. Te kindlasti leiate Interneti avarustest palju rohkem infot selle kohta, aga minule kirjeldasid kohalikud seda nii: et kui kunagi vanavanaisa või vanisa ehitas maja, siis selle valmimisel kutsuti preester kohale maja õnnistama. Preester avas siis püharaamatu nn suvalisest kohast ja pere sai endale kaitsjaks just selle pühaku, kes parasjagu nn avatud raamatus vastu vaatas. Ja siis igal aastal selle pühaku päeval tähistab see kindel perekond "Slava't". Enamasti kestavad pidustused kolm päeva. Külas käivad nii sugulased kui ka sõbrad ja tuttavad. Meie ka saime siis Sonja pidustusest osa. Päev enne meid käisid külas vanemate sõbrad ja sel õhtul oli siis meie kord. Huvitav on ka see fakt, et enne kella 9 õhtul tavaliselt tähistama ei hakata. Selleks ajaks oli õnneks juba kõht veidi tühjaks läinud.. hahaha...

Mõned pildid ka:

Sonja on CID organisatsioonis finantsjuht ja alguses olime väga tihti temaga ainult kahekesi pisemas kontoris. Sonja armastab magusat ja tihti oli tal ikka vaja mulle ka siis midagi osta. Ikka tegime nalja, et neil hetkedel ei olnud ta mu suurim sõber.. hehe..

Viimane ehk ära saatmise pidu

Viimane pidu ehk siis ühtlasi ka ära saatmise pidu oli esmaspäeval (koju sõitsin kolmapäeva hommikul). Nad lubasid anda mulle ühe päeva enne ära sõitu veidi hingamiseks ja pakkimiseks ka, kuna ma lubasin, et enne viimast päeva ma kohvrit oma voodi alt veel välja ei võta. Algselt käisime siis traditsioonilises restos head ja paremat söömas-joomas:

Ja edasi läksime kohalikku baari Cube, mis on kõigi CID organisatsiooni lemmik ja tihti seal ka igasuguseid pidusid korraldavad. Peol sai tehtud palju pilte. Kõik tahtisd minuga veel viimast korda pildile jääda. 

Vahvad MultiKulti raadio tüdrukud:

Bojan ja Viki. Vikist sai hiljem EVS kooridnaator. Väga armas neiu!

See pilt oli vägagi minu initsiatiivil. Ma juba ammu tahtsin seda saada :D Milosh ja Matej: kaks pikka nunnut poissi!

Marija ja Lindita. Marja oli minu keeleõpetaja.

Organisatsiooni ühed peahinged: Ivana ja Lindita

Armas USA Rahu Korpuse vabatahtlikud. Oi, kuidas ma neid kõiki hakkan taga igatsema!

Jori ja Florim. Jori on ka Rahu Korpuse vabatahtlik ja tema 2-aastane teenistus hakkas ka kohe-kohe läbi saama. Ei ole lihtne minna koju peale nii pikka aega.

Gabi. Töötab koolis psühholoogina ja varem oli väga aktiivselt organisatsiooniga seotud. Ka nüüd võtab ikka osa nii palju kui mahti on. Ta kuulub ka CID juhatusse.

Nujah, ja tantsida sai ikka ka :P

Viimane õhtu ja kingitused
Viimasel päeval ehk siis teisipäeval mul tegelt palju mahti üldse pakkimiseks ei jäänudki. Võibolla tunnikese-paar olin päeval kodus, mil siis enamik asjad kohvrisse ära mahutada püüdsin. Hommikul oli mul viimane koosolek, mil oma tööasjad üle andsin. Siis käisime Vikiga politseis, et mu ID kaart ära anda. Tegelt ei olnud mul üldse vajadust kaasa minna, aga nii raske oli neil seda telefonis öelda, eksole.  Peale seda läksime kohvile Safiri (love this place :P) koos Kelly, Viki ja Maxiga. Siis ma sain Besartiga kokku, kes mulle kingiks veel ühe Ajvari tõi. Ja hiljem sain ma veel Linditaga kokku, kes tegi mulle maailma armsaima kingituse üldse. Käisime koos kosmeetiku juures. Lasime küüned korda teha ja nautisime massaaži :P

Hiljem õhtul käisin veel CID kontorist läbi, kus neil oli juhatuse koosolek. Sain veel paarile inimesele head aega öelda ja nad tegid mulle viimase kingi: pesu. Nu nii mega vahva kink. Ja aluspükste peal on noodid, kuna toimetasin noorte raadioga :D

Ojahhh.. selle posituse kirjutamine tegi meele härdaks küll hetkel! Järgmises räägin ka oma kojusaabumisest ja mega ägedast peost koos tüdrukutega :P