Thursday, July 26, 2012

Ohrid vol1

Nagu siis oma eelmises postituses kirjutasin olen juba kaks nädalavahetust käinud Ohridis aega veetmas. Oi, kuidas ma olen sellesse kohasse juba ära armunud. Miks küll ei võiks CID Ohridis asuda. Vat see oleks paradiis!

Fakte Ohridist: Ohridis elab kuskil 42 000 inimest (võimalik, et hetkeks on see nr juba kasvanud ja suvel kuumimal ajal on linn tõeliselt ülerahvastatud) ja see on suuruselt seitsmes linn Makedoonias (kaart paar postitust all pool). Ohridis on 365 kirikut: üks kirik iga päeva jaoks aastas. Kindlasti on ta oma järve tõttu kõike rohkem turiste kohale meelitav paik Makedoonias.

Esimest korda (30.06 - 01.07) käisin ma Ohridis koos Lindita ja kahe Rahu Korpuse vabatahtliku: Kelly ja Maryga. Kuna otsebussid Kumanovos Ohridisse hakkasid alles juuli alguses käima, siis pidime seekord hommikul kõigepealt Skopjesse sõitma ja sealt edasi Ohridisse. Kuna sõit kokku võtab kuskil 3,5 - 4tundi (mägine tee jne), siis lahkusime Kumanovost kõige varasema bussiga ehk kell 5 hommikul. Ei, ma see öö ei maganud üldse. Mul oli vahepeal periood, kus ma enne kella 3 üldse und ei saanud ja ma ei leidnud mõtet tunniks ajaks ka unne vajuda. Hiljem veel rohkem väsinud. Enne kella viite sammusin vapralt bussijaama ja polnud häda midagi. Üldiselt oli linn vaikne, ainult mõned viimased peolised jaurasid veel siin ja seal :) Buss Skopjesse lahkus õigel ajal, aga buss Skopjest Ohridisse hilines oma 45min. Ma üldse taaskord ei imestanud!

Poole tee peal teeb alati buss peatuse. On üks kindel peatusmiskoht, kus võib leida bensiinijaama ja toidukoha. Tundub, et kõi peatuvad seal, sest koht oli autodest pungil. Ma ei saa aru, miks nad ei ole seda kohta laiendanud. Oi, mis rahaalliaks see oleks! Lindital on kombeks peatusel alati osta pontsikuid ehk siis tegelt 1 suur pontsik. Ma ei tea, mis selle nimi täpselt on, aga maitse on nagu pontsikul ja valmistamisviis on ka väga sarnane. Maitsesin natukene Lindita oma, kuna unetu öö ja käänuline tee mägede vahel eriti selle rasvase käki söömist ei soosinud. Pilt ka siis:


Ja oma lemmik autot nägin ka parkimisplatsil. Siin on neid palju :P


Lindita ööbib iga aasta Ohridis olles ühe kindla naise juures, kes rendib oma enda kodus tube välja. Kuna Lindita oskab hästi ka läbirääkimisi pidada, siis saime öö hinnaks 250DMK (ca 4€)  üks inimene. Lindita ja mina jagasime tuba ning Kelly ja Mary. See naine teenib sellega suvel päris head raha ma kujutan ette, sest kui palju külalised reaalselt ikka tegelt ööbimiskohas viibivad: terve päeva oled järve äärse, õhtul linna peal söömas ja patseerimas ja siis ehk mõned tunnid und ka ja hommikul taas järve äärde. Kui on soovi, siis muidugi saab ta juures süüa ka valmistada jne.

Ega meiegi veetnud kaua ta juures aega. Asjad ära, rannariided selga, turule puuvilja jahile ja järve äärde.

Fakte järvest endast ka: asub Edela-Makedoonia ja Ida-Albaania piirialal ja on üks vanimaid ja sügavamaid järvi Euroopas: sügavaim koht on ca 290m. Järve pindalaks on 358m2: ca30km pikk ja ca15km lai. Ohridi ärv on ka UNESCO poolt Maailma Kultuuri - ja looduspärandi vaatamisväärsuste hulka kuulutatud (kokku on selliseid paiku maailmas ainult 28)



Kuna järv on suur, siis võib selle äärest leida erinevaid randu. Rannad ei ole nagu meil eestis: liivarohked ja  suured. Pigem on kivised ja nn lamamisala kuskil max 10 - 20m. Me otsustasime minna veidi kaugemale randa, mitte linna südamikus asuvasse. Läksime sinna kombiga ehk siis minibussiga. Sõit võttis kuskil 15- 20min. Ja ega siis rohkem midagi rääkida ei olegi :P Nautisime päikest,  tegin rohkelt pilte, sõime puuvilju... jääkohvi ja üks kohustuslik õlu käisid ka asja juurde :P

Esimene pilt, mis järve ääres tegin:



Igast veesessioone sai ka tehtud. Enamasti olin mina pildistaja rollis. Teistest ei hakka pilte üles riputama. Jääme ikka viisakaks :)


Ülejäänud pildid siin. Neid tõesti tasub vaadata :) Olge valmis väikeseks kadeduseks :D

Kella 17ks olime punased ja otsustasime vaikselt tagasi ööbimiskohta minna, et õhtusöögiks end korda seada. Õhtusöögil ühinesid meiega veel 3 Lindita tuttavat, kes ka meiega samas kohas ööbisid ja üks mees USAst, kes on arheoloog ja töötab Ohridi kandis. Tark mees, aga oi, kui palju mõni võib ikka lobiseda. Kuna eelmine öö jäi vahele, siis mingi kell 23 paiku mina enam silmi eriti lahti hoida ei suutnud ning läksime Kelly ja Mary'ga magama. Vapramad jäid veel jämmima. Teel ööbimispaika nägime tänaval ühte meest ja naist madusid eksponeerimas. Kelly'le meeldivad nad väga. Ma lähemalt katsuda ei julgenud, aga pilti tegin (pilt udune, ei imesta, kui käed värisesid):


Järgmiseks päevaks olime korralikult põlenud. Mina igatahes küll. Natukene oli valus magada ka. Aga tõelise eestlasena see mind ei heidutanud. Mina, Lindita ja tema sõbrad läksime ka veel pühapäeval järve äärde. Kelly ja Mary otsustasid vahele jätta ja niisama linna nautida. Teise päeva veetsime linnale endale veidi lähemas rannas. Ka väga ilus ja mis peamine - vaiksem. Ei olnud laste kisa-kära ja üleliigseid inimesi! Väga palju ma päikese käes ei olnud ja viibisin rohkem varjus, aga päev oli super. Ohrid on Super!!



Vaadake ikka veel pilte!

... järgneb (vihje: Sandra kohtub Ohridis veemaoga)

Tuesday, July 17, 2012

Papsi sünnipäev

Minu isa saab täna 57 aastaseks. Ta on umbes-täpselt 30 aastat vanem kui mina ja Sander. Mind sünnipäeval ema tehtud maasikatorti maitsmas ei ole, aga ma ostsin selle eest täna 6kg arbuusi. Pool on söödud! :D 

PALJU ÕNNE, PAPS!!!


Monday, July 16, 2012

Peab eputama ...

Natukene olen pruun .. :P uued plätud ostsin kah...


Updates ... updates ...

Kai küsis nädala alguses et millal tuleb uusi blogipostitus. Kas ma olen tõesti ajast nii maha jäänud või ei ole Kail töö juures suurt midagi teha!? ... heh.. 

Kusjuures ei ole seekord tegelikult üldse meelega blogi unarusse jätnud. Mul lihtsalt ei ole olnudki aega kirjutada. Elu on lill ja kurta ei saa! Tegelikult on ta isegi natukene ilusam kui lill, aga ega kõigest ei saa siis kohe korraga rääkida ka, eksole :P Et siis ... 

Oma jaanipäeva veetsin ma Serbias Vranjes tänava muusikafestivalil. EVS vabatahtlike on-arrival koolitusel jagasin ma tuba Liaga Hollandist, kes tegi (nüüdsest siis minevikus vormis) oma EVSi Serbias Vranjes. Juba 'on-arrival' koolitusel rääkis ta mulle festivalist ja tegin otsuse kindlasti minna, kuna ei olnud soovi mõtetes kodus kurvastada, kui ma tean, et mu pere ja sõbrad Eestis jaanipäeva veedavad. Kellele ei meeldiks jaanipäev, eksole. Isegi, kui me ütleme, et meil ei ole sellest sooja ega külma, ootame me seda ikka iga aasta taas. 

Fiona Iirimaalt, kes on EVS vabatahtlik Makedoonias Bitolas, otsustas ka minuga ühineda ning koos me siis Vranjesse Liale külla sõitsimegi. Fiona siis tuli muidugi Bitolast, mis asub Lõuna-Makedoonias (vt kaarti all pool), vahetas bussi Skiopjes ja ma siis hüppasin Kumanovos sama bussi peale. Kumanovo asub Serbia riigi piirile väga lähedal. Mingi 15 - 20min ja Vranjesse on kuskil 1,5h. Teoreetiliselt. Piiri peale passisime mingi oma 2h lihtsalt niisama. Üks põhjus oli kindlasti reede õhtu.

Festival oli tore. Palju muusikuid, kes siiski suhteliselt rasket muusikat teevad ja ma ei suuda seda päris mõista. Tore oli igasuguseid värvilisi tegelasi näha. Enamik festivalikülastajaid oli väga omamoodi riides ja mulle meeldis. Tüdrukud ei olnud kõik ühe puuga löödud ja kõrgetel kontsadel, mis neile kõndimisraskusi valmistavad. Siin, Kumanovos, kohtab seda liiga tihti. Mitte üldse minu maitsele ja igav!

Paar pilti festivalist ka:




Koht, kus Lia elas oli ikka väga super. Jumalast suur korter, oma aed jne. Just paar eelmist ööd ööbisid ühed bändi liikmed nende pool. Nad ostsid neile hulga süüa ja suur osa sellest oli veel järel. Olime nagu puhkusel, kus ööbimine ja toit kõik tasuta :P Isegi konditsioneer oli toas. Luks värk. Kumanovos mul seda küll ei ole :D Pilt elutoast, kus me magasime. Kes arvab ära, milliine on minu voodi, saab midagi head :D :




Ja neil oli isegi oma kiisu, kes aias elab. Simba nimeks.


NB! neid päikeseprille enam ei ole. Istusin bussis konkreetselt katki. Kes tahab mu uute prillide kassasse raha annetada, siis võin konto nr jagada :D

Vranjes olles vaatasime muidugi niisama ka linnas ringi ja tutvusime vaatamisväärsustega. Vaadake pilte!

Nädal peale fesitivali kadus kuskile ära. Üldse hetkel ei taha meenuda, mis täpsemalt juhtus, kui ainult see, et reedel oli koolinoorte teatrigrupi avaetendus. Ma olin taas fotograafiks. Käisin juba neljapäeval peaproovis mõningaid pilte tegemas. Enda kooliajad tulid meelde, kui enne etendust kõik närvis olid ja muff lubas üldse etenduse ära jätta, sest me ei ole valmis. Üks pilt reedesest etendusest ka:



Juuni viimase nädalavaehtuse (30.06 - 01.07) ja selle nädalavahtuse (14. - 15.07) veetsin ma Ohridis ning juuli esimese nädala (02. - 07.07) Belgradis EVS vabatahtlike 'mid-term' koolitusel. Ma räägiks neist kahest paari päeva pärast, kuna kui ma Belgradi ja Ohridi pildid üles laen, siis te Vranje omasid ei näegi.


Uued 'short-term' EVS vabatahtlikud saabusid ka Kumanovosse juuli alguses. 1 tüdruk Inne on sündinud 28.08.1985 ja tema ema nimi on ka Linda. Neist tahaks ju ka natukene kirjutada.


Kiirelt pilte vaatama, et ma saaks edasi kirjutada :D

Ja et siis asi teile geograafiliselt natukene selgemaks teha, siis siin on kaart ka. Kindlasti ei ole kõik teist üldse võtnud vaevakski uurida, et kus ma tegeltikult täpselt olen. Pole hullu, ma natukene aitan teid ;o) Makedoonia põhja naaber siis Serba, läänes Albania, idas Bulgaaria ja lõunas Kreeka. 


NB! meil on siin hullult palav, toas õhk peaagu otsas, jooksma ei saa minna enna 21:30 õhtul ja mul on juba päris hea jume peal :P ja üldse on elu tegelikult täiega ilus!