Tuesday, August 28, 2012

Noortevahetus Kreekas!

Alates 23. augustist viibin Kreekas, Prespa piirkonnas Laimose külas noortevahetusel. Noortevahetuse teemaks on "Youth! Act against poverty!" (Noored! tegutsege vaesuse vastu!) Koos on noored 8st erinevast riigist: Kreekast, Montenegrost, Serbiast, Makedooniast, Albaaniast, Küproselt, Itaaliast, Türgist (ja Eestist.. hahaha) Mina olen siis Makedoonia grupi liider :) Olen siin kuni 2. septembrini. 

Pole mitte paha koht, kus oma sünnipäeva pidada või mis :P

Prespa on lihtsalt imeline:

´

Meie noortevahetuse tegemistest saad lugeda siit blogist (mina olen ka üks kirjutajatest :P) ja ka Facebookis saad meid jälgida. Pikemalt kirjutan, kui olen tagasi Kumanovos!

Tuesday, August 21, 2012

Reegel!

Täna olin kutsutud Magde juurde lõunale. Väga armas temast! Lõunaks oli väga kodune toit, millega ma harjunud olen: nuudlisupp, praad praekartuli, liha ja salatiga ning magsutoiduks pannkoogid ise tehtu ploomimoosiga. Nämma! 

Ühe huvitava asja õppisin ka selgeks! Makedoonlased ei söö supi kõrvale leiba. Mitte kunagi. Keegi ei tee seda. See on imelik. See on reegel, et seda ei tehta. 

Supiga mitte, aga kõige muu kõrvale läheb leib alati. Hmmm...

Sellist asja, et lõuna ainult supist koosneb, siin samuti ei kohta. Aga, et suppi (kuskil pool taldrikutäit) lõuna eelroana süüakse on ka justkui reegel. Eriti, kui külalised käivad.

Huvitav värk!

Magde on nii tore. Ta on üks esimesi inimesi, kellega siin lähemalt suhtlema hakkasin. Ta on 18, lõpetas see aasta gümnaasiumi ja astub sügisest õppima ülikooli. Ääretult tark neiu ja ei ole tõenäoliselt mitte midagi, millega ta hakkama ei saaks. 






Thursday, August 2, 2012

Armastusest.. uskumisest.. unistamisest

Pean veidi oma lubadust murdma ja enne kui räägin toredatest EVS vabatahtlikest tahaks kirjutada armastusest, uskumisest ja unistamisest..


Täna on Makedoonias vaba päev - Vabariigi Päev. Kuigi mul erilist vahet ei ole, kas on nädalavahetus või argipäev, tunnen siiski, et täna on LAISKMITTEMIDAGITEGEMISEPÄEV! Ei kurda. Tänu tänasele päevale sattusin taas lugema oma vana blogi Karapassu. Alustasin selle blogi pidamist aastal 2007. Algselt kirjutasin inglise keeles ning hiljem läksin eesti keelele üle... ja siis mingi aeg ma enam seda pidada ei soovinud.. 

Täna leidisin end taas seda lugemast ja mõtlen, et blogi on ikka üks kuradima lahe asi. Vanu postitusi lugedes tulevad kõik mineviku emotsioonid ja mõtted meelde.. ja saad korraga aru, kui palju on vahepeal elu õpetanud.. kui palju vett on vahepeal merre voolanud.. ununenud unistused meenuvad.. ja leiad end taas mõtlemast elu üle.. 

Hakkasin mõtlema, et viimased aastad ei ole ma üldse palju jaganud, mis mu sisimas tegelikult toimub.. Karapassu pidamise üks põhjuseid oligi, et liiga palju tundeid oli sisse kogunenud.. ja oli vaja need nn välja kirjutada.. sest vahel on rääkida palju raskem.. minul küll..


Karapassu blogi läbivaks teemaks on armastus, uskumine ja unistamine. ARMASTUS - see on jõud, mis meid kõiki siin elus juhib.. miski, millesse ma mõni aasta tagasi tõeliselt usu kaotasin.. ma mõtlen just armastusse mehe ja naise vahel.. sügavas sisimas tõenöoliselt ma siiski tahtsin uskuda, aga palju lihtsam on ju manada näole üks külm grimass ja öelda, et ma ei usu tõelisse armastusse. Jah, keegi, kellest hoolime võiks ju elus olla, siis on lihtsam. Koos on alati lihtsam. Aga liblikad ja pead-segi-ajavad tunded ei ole enam minu jaoks.. vähemalt nii tahtsin ma uskuda.. ja ma suutsin end veenda, et nii saabki olema kogu mu ülejäänud elu.. (suhteliselt masendav, kui mõelda, et ma olen alles 26, eksole)

Makedooniasse sõit pani mind kõike nägema hoopis teistmoodi. Siin olen saanud toimetada omapead, olla üksi oma mõtetega ja unistustega.. ma olen astunud välja oma nn metallkilbist.. ma julgen jälle unistada ja uskuda oma soovidesse.. ja ma olen saanud aru, et armastus on ikkagi elus kõige olulisem..  

Ma olen kogu aeg olnud üks suur unistaja.. ma olen järjepidevalt püüelnud oma unistuste poole.. ma olen oma unistustesse uskunud.. ma olen oma unitusi ellu viinud.. ja ma teen seda ka edaspidi.. 

I have a courage to fly high, while being aware of that I may land on my face and have to get up smiling...


Ja ma tegelikult usun tõeliselt suurtesse tunnetesse ja tõelisse armastusse.. usun, sest ma olen seda oma elus tundnud.. või pigem.. on see mu sisimas kogu aeg olemas olnud.. lihtsalt, armastusega kaasneb ka tihti kahjuks valu ja kui seda on raske taluda, siis on lihtsam minna edasi suletud karbikesega, mis armastust endas kannab, aga ei lase haiget teha.. 


Minu elus on juba 7 aastat inimene, kes tuli, et jääda. Ta ei ole alati olnud füüsiliselt kohal ja ta ei ole alati võtnud aktiivselt osa minu elust, aga ta on olnud alati olemas.. väga lähedal minu südamele.. seda nimetatakse hingesuguluseks.. ma ei palugi, et te peaksite sellest aru saama.. mõistavad ehk vaid need, kes on seda ise tundnud.. 

Mõni aeg tagasi leidis see inimene taas tee tagasi minu ellu.. väga ootamatult.. ju nüüd siis oli õige aeg tulla tagasi.. arvan, et põhjus on selles, et ma julgesin end jälle avada ning uskuda oma unistustesse - uskuda, et õnn on olemas.. korraga on kõik nii selge: kõik, mida olen vahepeal elus kogenud oli vajalik.. oli vaja kasvada.. õppida iseennast tundma.. kohati inimesi elus, kes annavad kaasa osa oma kogemustest ja aitavad mõista elu olemust..


Võibolla on nüüd see aeg, kus jääda ja minna koos edasi.. eks seda näitab aeg.. ma ei oleks enam väga kurb, kui ta peaks jälle minema.. sest südames on ta alati lähedal.. ja kui see elu on mõeldud selleks, et muutuda tugevamaks eraldi olles.. siis võibolla järgmine on mõeldud taas koosolemiseks.. seda kõike näitab aeg.. 

Peamine on lubada endal olla õnnelik!


Ma tean, et see blogipostitus on kohati väga abstraktselt kirjutatud. Võibolla ainult mõned teist saavad aru, mida ma öelda tahan. See ei olegi tähtis. Ma tahan ise tulevikus tagasi vaadata ja tunda seda sama, mida tundis täna oma mõtteid Karapassu blogist lugedes. Aitäh 5 aastat noorem mina, et nii ilusaid mõtteid endas kandsid ja need tagasi minu juurde tõid!

Mõned meeldetuletused:
1. naerata iga päev
2. ära muretse praegu, muretse hiljem - st. ära muretse üldse
3. julge unistada
4. usu oma unistustesse
5. ära oota paremat aega - kui vajad elumuutust, siis tegutse kohe
6. usu headusesse, armastusse ja hoolivusse - näita seda teistele, sest võibolla homme on juba liiga hilja
7. ära lase pisiasjadel end häirida - kõik ei saagi siin ilmas alati olla meelejärele
8. ei ole olemas sellist asja nagu vale ja õige või hea ja halb
9. me kõik väärime ainult parimat
10. leia iga päev aega iseendale

Lisaks: tee sporti ja  mõtle mida suhu pistad - elu on selleks liiga lühikene, et end halvasti kohelda!

Lõpetuseks minu kolm lemmik postitust Karapassu blogist:  
1. Kiss in the rain ...  Unistus on veel siiani täitmata!
2. Those great conversations with great people ...
3, Oska olla õnnelik siin ja praegu ...

Ja mõned ütlused minu mõtetest, mis leidsin, et olen varasemalt kirja pannu (hästi panen, peaks mainima):
  • after every crying I smile.. I find some totally unachievable dream in my box of thoughts and fly with this fantasy to my Wonderland..it makes me happy again..I'm a big dreamer..and I love it..dreams make life worthwhile..at least for me..
  • I just hate doing things I am obligated to do.. no fun.. obligatory activities taste different.. bitter.. and I don't like my food without flavors..
  • if it appears to me that I'm the single soul who cares then I hole up into my cave and make these cold grimaces.. no answer back
  • dreaming of the happiness keeps us going
  • I just keep following my track and life will show me the turns I need to take. It has worked so far
  • sometimes I wish I have magical brains which are able to save all the information I need..
  • when there are no people to share with all the things we have achieved, then after some pride moments it all loses its meaning and we don't care anymore.. do we want it or not, but we need other people around us.. we want to be wanted.. and can there be anything better than to love and to be loved.. when we can't be with the people we love the most then life loses its real value.. we need to share
  • there are laugh, cry, smiles, sadness, disappointments, expectations, overwhelmed feelings.. actually, it's incredible how we are able to feel all this.. and no wonder that sometimes we collapse and madness occupies us..
  • one day I'm gonna have my own small wooden house with a terrace in the mountains in a very private place.. this is really one of my biggest wishes.. of course my biggest dream is to fly in the sky like a bird, but I leave that wish for my next life..
  • Unfortunately, sometimes the fear to lose the ones who stand the closest to us hinders to hear what the heart has to say. Factually, the only thing we can do is to hope that people we love and who love us have enough insight to understand that we all have our own goal to achieve. The most important is to be close in your heart even if the distance parts you miles away.

Ohrid vol2 .. ja kurbus hinges

Alustan seda blogipostitust kurva meeleoluga. Meie kass Rosalinde sai juulikuus 13 aastaseks. Vanust on tal kassiaastates palju ja enamik kasse kahjuks nii kaua ei elagi.. aga alles aasta tagasi jooksis ta ringi kui noor vallatu kiisu. Enam nii ei ole. Tundub, et ta on ikka päris haige ja tõenäoliselt parim lahendus on panna ta magama. Ma kaotan ühe oma parimatest sõpradest ja mul ei ole võimalik isegi head aega öelda. Ma ei suuda seda uskuda :( 

Ma tean,. et neil, kel pole kodulooma ei pruugi sellest aru saada, aga ei ole mingit vahet, kas kaotad inimese või looma. Tihti on kass või koer palju lähedaemad kui inimesed. Minul on nii Rosalindega. Kui palju kordi ma sõitsin Tartust või Tallinnast koju, sest ma tundsin temast puudust ... Ja ma tunnen temast siin puudust..  igal õhtul ...



Ja mu vanaema tervis ei ole ka kõige parem. Vanaema, palun ole veel olemas, et ma saaks tagasi tulles Sind kallistada, isegi kui see jääb meie viimaseks... selles elus!

Hetkel saadan teile kõigile suured kallistused!!!

Aga ma lähen siis oma muljetamisega siit edasi... Ohrid - Makedoonia paradiis! Kui Lindita pakkus sinna juulikuus veelkord minna, siis ei olnud vajadust minutitki mõelda. Muidugi!


Teist korda külastasin ma siis Ohridit 14. - 15. juuli. Seekord käisid juba otsebussid ka ja ei olnud vaja enne Skopjesse sõita. Lindita ja minuga tulid veel ka Inne Belgiast, kes oli Kumanovos short-term EVS (temast kirjutan ma järgmises postituses natukene rohkem ka) ja lindita sugulane Elvisa. Buss pidi minema taaskord kell 5. Seekord magasin isegi 1 tunni enne minekut. Olen oma öise uneaja tagasi saanud, aga hirm oli sisse magada :D

Bussijaamas selgus, et minejaid oli rohkem kui broneeritud kohti (osad vanemad ei arvestanud, et nende lapsed ka ju istet vajavad.. stupid!).. Nimelt pakub lihtsalt üks Kumanovo bussifirma teenust sõita Kumanovost otse Ohridisse ja eelenevalt tuleb koht borneerida, et nad teaks, kui palju minejaid on. Meil tuli siis veel ühte bussi oodata (tegemist minibussidega). Meile sobis, sest see oli pisem ja ei olnud lapsi bussis.  Sorry!!!

Ohridis ööbisime samas kohas, kus eelmine kord ning kohale jõudes ei olnud pikka juttu: rannariided selga ja järve äärde. Kuna mu 6-7 aastat vanad plätud otsustasid minu teenimise lõpetada, siis käisime enne kiirelt turult ka läbi ja ostsin uued. Seekord valged. Mi laiki!


Ranna sihi võtsime esimesel päeval sama, mis eelmine kord. Meile lihtsalt nii meeldis seal. Seekord oli muidugi palju kärarikkam ja rahvast rohkem kui inimesi. Hooaeg oli alanud! 

Seekord veesessione ei teinud ja panin rohkem rõhku ümbritseva pildistamisele:



Kutsa varjus tudumas:

DJ on da beach:


Sellised lauad vees siis:

Järve vesi ja tuul teevad juuksed lokki. Not a fan!:

Ja nüüd.. ja nüüd.. mingi hetk istusime Linditaga vees ja niisama lobisesime. Ja korraga Lindita, et "Sandra snake, snake.. " Kiirem vaade vasakule üle õla ja seal ta oligi. Madu vees ujumas. Ei olnud mega suur. Võibollab nagu meie nastik. Selline helepruun. Tuli vist lainega kaldasse. Oi, ma tegin kohe kiiremad liigutused kalda poole. Maokene oli vist aga ise rohkem hirmunud. Mürgised nad ei ole. Peale seda insidenti oli kogu aeg üks ja sama nali minu pihta: "Sandra, snake!" Not funny, guys!!!

Mingi aeg sai päikesest kopp ette ja oli aeg linna poole tagasi liikuda. Plaanisime võtta poest natukene head ja paremat ning minna mäe otsa Kaneo kiriku juurde päikeseloojangut vaatama. Päike loojub siin varakult, kuskil 20:00. 

Oi, meile avanes kiriku juurest järvele väga ilus vaatepilt. Mõned pildid: 



Pidin taas poosetama, et endast ka pilti saada. Tüüpiline!


Õhtul hiljem otsustasid teised veel natukeseks välja linna peale minna. Mina ei jaksanud. Jäin juba oma dušši korda oodates magama. Granny !!!

Pühapäeva veetsime me hoopis ilusamas paigas kui kõik eelmised kokku - Püha Naumi kloostri juures.  Asub kuskil 30km Ohridist välja. 

Elvisal olid ühed tuttavad kutid ka Ohridis ja need oli hea meelega nõus meid autoga sõidutama. Mõeldud - tehtud! Ainult, et sõitmisoskusi tuleks neil küll kõvasti veel lihvida. Auto oli uhke - BMW - kiirust sitaks, aga mägede vahelistel teedel, kus tuleb iga minuti tagant pidurit vajutada, ei ole küll mõtet auto võimsust demostreerida. Loksutab lihtsalt sisikonna sassi ja mitte kedagi ei impressi ka. Nu ausalt!

Oi, see koht oli ilus. Täielik turistikas ka muidugi. Väike shopping street, uhke välirestoran, romantilised paadisõidud.. 





.. ja selleks, et kloostri lähedal olevasse randa minna tuli maksta. Mis seal ikka! Aga see rand oli ka midagi teistmoodi. Rohkem nagu meie Eestis harjunud oleme - liivaga. Ja see vaade. Oi, oi!

Siin pildil paistab taamal juba Albaania:



Siin pildil klooster ka näha:

Kahjuks ei saanud me seal rannas väga kaua viibida, kuna soovisime süüa lõunat ja siis oli juba vaja ka bussi jaoks end valmis panna, et Kumanovosse tagasi kihutada. Aga ei ole hullu, sest ma lähen Ohridisse veel! Kindlasti septembris :P kui mitte ka augustis, mil isa ja ema arvatavasti tulevad :)

Kumanovosse tagasi jõudsime 22:00 paiku. Puhanud, pruunid ja rõõmsad!



Olge mõnnad!

Järgmine postitus peagi teemal: EVS vabatahtlikud

NB! mu postitused tunduvad pikad ainult seetõttu, et kirjutamisala ei ole lai.. so.. bite me!