Ohrid vol2 .. ja kurbus hinges

Alustan seda blogipostitust kurva meeleoluga. Meie kass Rosalinde sai juulikuus 13 aastaseks. Vanust on tal kassiaastates palju ja enamik kasse kahjuks nii kaua ei elagi.. aga alles aasta tagasi jooksis ta ringi kui noor vallatu kiisu. Enam nii ei ole. Tundub, et ta on ikka päris haige ja tõenäoliselt parim lahendus on panna ta magama. Ma kaotan ühe oma parimatest sõpradest ja mul ei ole võimalik isegi head aega öelda. Ma ei suuda seda uskuda :( 

Ma tean,. et neil, kel pole kodulooma ei pruugi sellest aru saada, aga ei ole mingit vahet, kas kaotad inimese või looma. Tihti on kass või koer palju lähedaemad kui inimesed. Minul on nii Rosalindega. Kui palju kordi ma sõitsin Tartust või Tallinnast koju, sest ma tundsin temast puudust ... Ja ma tunnen temast siin puudust..  igal õhtul ...

Ja mu vanaema tervis ei ole ka kõige parem. Vanaema, palun ole veel olemas, et ma saaks tagasi tulles Sind kallistada, isegi kui see jääb meie viimaseks... selles elus!

Hetkel saadan teile kõigile suured kallistused!!!

Aga ma lähen siis oma muljetamisega siit edasi... Ohrid - Makedoonia paradiis! Kui Lindita pakkus sinna juulikuus veelkord minna, siis ei olnud vajadust minutitki mõelda. Muidugi!


Teist korda külastasin ma siis Ohridit 14. - 15. juuli. Seekord käisid juba otsebussid ka ja ei olnud vaja enne Skopjesse sõita. Lindita ja minuga tulid veel ka Inne Belgiast, kes oli Kumanovos short-term EVS (temast kirjutan ma järgmises postituses natukene rohkem ka) ja lindita sugulane Elvisa. Buss pidi minema taaskord kell 5. Seekord magasin isegi 1 tunni enne minekut. Olen oma öise uneaja tagasi saanud, aga hirm oli sisse magada :D

Bussijaamas selgus, et minejaid oli rohkem kui broneeritud kohti (osad vanemad ei arvestanud, et nende lapsed ka ju istet vajavad.. stupid!).. Nimelt pakub lihtsalt üks Kumanovo bussifirma teenust sõita Kumanovost otse Ohridisse ja eelenevalt tuleb koht borneerida, et nad teaks, kui palju minejaid on. Meil tuli siis veel ühte bussi oodata (tegemist minibussidega). Meile sobis, sest see oli pisem ja ei olnud lapsi bussis.  Sorry!!!

Ohridis ööbisime samas kohas, kus eelmine kord ning kohale jõudes ei olnud pikka juttu: rannariided selga ja järve äärde. Kuna mu 6-7 aastat vanad plätud otsustasid minu teenimise lõpetada, siis käisime enne kiirelt turult ka läbi ja ostsin uued. Seekord valged. Mi laiki!

Ranna sihi võtsime esimesel päeval sama, mis eelmine kord. Meile lihtsalt nii meeldis seal. Seekord oli muidugi palju kärarikkam ja rahvast rohkem kui inimesi. Hooaeg oli alanud! 

Seekord veesessione ei teinud ja panin rohkem rõhku ümbritseva pildistamisele:

Kutsa varjus tudumas:

DJ on da beach:

Sellised lauad vees siis:

Järve vesi ja tuul teevad juuksed lokki. Not a fan!:

Ja nüüd.. ja nüüd.. mingi hetk istusime Linditaga vees ja niisama lobisesime. Ja korraga Lindita, et "Sandra snake, snake.. " Kiirem vaade vasakule üle õla ja seal ta oligi. Madu vees ujumas. Ei olnud mega suur. Võibollab nagu meie nastik. Selline helepruun. Tuli vist lainega kaldasse. Oi, ma tegin kohe kiiremad liigutused kalda poole. Maokene oli vist aga ise rohkem hirmunud. Mürgised nad ei ole. Peale seda insidenti oli kogu aeg üks ja sama nali minu pihta: "Sandra, snake!" Not funny, guys!!!

Mingi aeg sai päikesest kopp ette ja oli aeg linna poole tagasi liikuda. Plaanisime võtta poest natukene head ja paremat ning minna mäe otsa Kaneo kiriku juurde päikeseloojangut vaatama. Päike loojub siin varakult, kuskil 20:00. 

Oi, meile avanes kiriku juurest järvele väga ilus vaatepilt. Mõned pildid: 

Pidin taas poosetama, et endast ka pilti saada. Tüüpiline!

Õhtul hiljem otsustasid teised veel natukeseks välja linna peale minna. Mina ei jaksanud. Jäin juba oma dušši korda oodates magama. Granny !!!

Pühapäeva veetsime me hoopis ilusamas paigas kui kõik eelmised kokku - Püha Naumi kloostri juures.  Asub kuskil 30km Ohridist välja. 

Elvisal olid ühed tuttavad kutid ka Ohridis ja need oli hea meelega nõus meid autoga sõidutama. Mõeldud - tehtud! Ainult, et sõitmisoskusi tuleks neil küll kõvasti veel lihvida. Auto oli uhke - BMW - kiirust sitaks, aga mägede vahelistel teedel, kus tuleb iga minuti tagant pidurit vajutada, ei ole küll mõtet auto võimsust demostreerida. Loksutab lihtsalt sisikonna sassi ja mitte kedagi ei impressi ka. Nu ausalt!

Oi, see koht oli ilus. Täielik turistikas ka muidugi. Väike shopping street, uhke välirestoran, romantilised paadisõidud.. 

.. ja selleks, et kloostri lähedal olevasse randa minna tuli maksta. Mis seal ikka! Aga see rand oli ka midagi teistmoodi. Rohkem nagu meie Eestis harjunud oleme - liivaga. Ja see vaade. Oi, oi!

Siin pildil paistab taamal juba Albaania:

Siin pildil klooster ka näha:

Kahjuks ei saanud me seal rannas väga kaua viibida, kuna soovisime süüa lõunat ja siis oli juba vaja ka bussi jaoks end valmis panna, et Kumanovosse tagasi kihutada. Aga ei ole hullu, sest ma lähen Ohridisse veel! Kindlasti septembris :P kui mitte ka augustis, mil isa ja ema arvatavasti tulevad :)

Kumanovosse tagasi jõudsime 22:00 paiku. Puhanud, pruunid ja rõõmsad!

Olge mõnnad!

Järgmine postitus peagi teemal: EVS vabatahtlikud

NB! mu postitused tunduvad pikad ainult seetõttu, et kirjutamisala ei ole lai.. so.. bite me!