Sünnipäeva kingitused

Täna käisin esimest korda Makedoonias kosmeetiku juures. Organisatsiooni toredad tüdrukud - Ivana ja Sonja - tahtsid mulle nii väga sünnipäeva kingi teha ja uurisid, kumb mulle rohkem meeldiks, kas mõni riideese või käik kosmeetiku juurde. Valisin viimase. Kuigi parema meelega ei oleks üldse kinki vastu võtnud. Ei ole vaja mulle kingitusi teha. .. aga.. kuna nad nii väga soovisid, siis nii jäi. Kuna ma sünnipäeva ajal ei olnud Kumanovos ja peale seda Septembris mõned nädalad puhkasin, siis ei leidnuki varem mahti oma sünnipäeva kinki nautida kui täna. 

Täna kell 11 seadsin siis sammud kosmeetiku juurde. Mulle oli plaanitud näopuhastus ja pediküür. Tegijaks oli üks tore noor naine, kes peab salongi juba 10 aastat. Salong asus kortermajas ja oli armsalt hubaseks tehtud. Tema salong on hea näide sellest, kui ei ole rahalisi vahendeid remondiks, siis võib siiki salongi väga nägusalt kujundada. Kosmeetik väga inglise keelt ei rääkinud, aga kaks keelt kokku pannes saime kuidagi ikka suheldud. Minu makedoonia keel on nigel, aga midagi ikka aru saan :)

Igatahes oli mul väga tore  hommikupoolik. Väga lõõgastav ja nüüd on mul uued nunnu varbad :P 

Kuna siin on ikka veel mega palav -  paari nädala tagune 20 kraadi on justkui peoga pühitud ja täna oli taas 30 kraadi - siis saab vabalt neid veel kõigile näidata :) 

Lisaks ütles kosmeetik, et mu näonahk on üsna hea. Makedoonia on üldse minuga imesid teinud: 8 kuud ei ühtegi hullu peavalu, mu näonahk on parem.. ja mis peamine - MEEL ON RÕÕMSAM!!!

Ja kui juba sünnipäeva kinkidest rääkimiseks läks, siis need ma sain ka:

Spetsiaalselt mulle Inglismaalt ostetud! Njäuh!!! 

Olge musid!

Järgnevates postitustes tulekul: noortevahetus Kreekas, matk Makedoonia kõrgema mäe tippu ja puhkus

8 kuud liiga hilja ..

Eile saime endale lõpuk duššikardina vannituppa. 8 kuud liiga hilja, aga parem hilja kui mitte kunagi, eksole!

Aeg lendab ...

Umbes-täpselt 5 nädalat on mu vabatahtliku teenistuse lõpuni veel jäänud. Lahkun Makedooniast 31. oktoobril ja peaksin Tallinnasse jõudma 3. novembri õhtul kella 7 paiku. Olge valmis! heh...

Ootan juba väga, et kõiki kallistada ja olen samas kurb, et pean siinsetest toredatest inimestest lahkuma! 

Aga uued aknad juba avanevad ja minu seiklushimu on ainult kasvanud.. 

Elu on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kuradi huvitav!!!!!

Suve nädalavahetused

Veel on asju mida tahaks tagant järele rääkida. Nimelt, mida ma siis näiteks nädalavahetuseti teinud olen.

14. - 15. juuli olime me Ohridis, millest ma juba kirjutasin siin.

Sellest järgmine nädalavahetus tundub mälulünk olevat, sest ma ei suuda absoluutselt meenutada, mis toimus. Tõenäoliselt suurt midagi. Päris ausalt on nädalavahetusi, kus ma ei taha mitte midagi teha ja mitte kedagi näha ka. Nii hea on vahel üksi oma mõtetega olla võibolla filme vaadata ja magada. Unetu tüüp nagu ma olen!

28. - 29.juuli oli Inne viimane nädalavahetus Makedoonias. Reede õhtul oli suht spontaanne otsus minna ujuma. Mina, Inne (lühiajaline EVS Belgiast), Shana (lühiajaline EVS Belgiast), Martina (pikaajaline EVS Slovakkiast), Björn (lühiajaline EVS Belgiast), Monika (Kumanovost, vabatahtlik CIDis) ja 3 tema sõpra ehk siis meie autojuhid. Ujuma mineku plaan sai teoks alles kuskil umbes-täpselt südaöö paiku. Meie kõik arvasime, et läheme mõnda välibasseini (kuna Kumanovo läheduses ühtegi veekogu ei ole, siis on nad ehitanud 3 välibasseini, kus võimalik ujumas käia. Need ei ole väga suured ja mina nt päeval ajal küll ühtegi neist minna ei sooviks, sest esiteks on nad ülerahvastatud, teiseks, kes teab, kui puhas see vesi ikkagi seal on ja kolmandaks oleks nagu lihaletis) Basseinid sulgetakse kuskil 6 paiku õhtul (mis on samuti kummaline) ja nagu me aru saime, siis ühel Monika sõpradest tutvused ja me saaksime ujuda ka hiljem õhtusel ajal. Aga .. siiski mitte.. selle asemel sõitsime hoopis Kumanovost välja.. Autos oli päris lõbus :D

aga.. hetkeks oli küll vahepeal tunne et kuhu me nüüd läheme.. kell hakkab juba 1 öösel saama.. mingi pime metsavaheline tee jne. ..ja siis lõpuks tuled, muusika ja inimesed. Suht kuskile metsa vahel asub nn looduslik bassein.. vesi, mis tuleb mägedest.. kohalikud on sinna juurde baari ehitanud ja isegi elav muusika oli olemas. Suht naljakas! Vaadake pilte, siis saat ehk aru, mida silmas pean:

Igatahes oli väga mõnus niisama vees mõnuleda ja tähti vaadata.. ja unistada :P

Magama saime vist mingi 3-4 paiku hommikul. Järgmine päev oli shoppamise päev. Leppisime juba nädala sees Inne ja Kellyga kokku, et mis naised me oleme, kui üldse shoppamas ei käi (minu esimene kord shopata 5 kuu jooksul!!!) Kell 10 kohtusime Zafir kohvikus, sõime hommikust ja poodide tuur võis alata. Meil oli väga tore! Ja ma ei oleks osanud arvatagi, et ma nii palju ilusaid ajsu näen, mida tahaks endale osta. Kuna eelarve oli väike, siis otsin endale kleidi ja seeliku. Täpselt mida mul vaja oligi! :)

Peale shoppamist maiustasime Innega arbuusiga ning väike uinak enne õhtust üritust ei teinud paha. Nimelt, oli samal õhtul Stefani ära saatmise pidu (Stefan oli siis minu mentor, tema "töö" võttis nüüd üle Lindita! Love her!) Stefan töötab nüüd Brüsselis. Tähtis nina! hehe.. Tema pidu oli väga tore ja nii armas näha, kuidas kõik inimesed organisatsioonis hoolivad. See oli üllatuspidu ja tal ei olnud õrna aimugi. Üks kauaaegne sõber viis ta kohvile ja samal ajal kogunesime meie tema kodu aeda. Head toidud, tort, muusika, tants ja kõik need inimesed! Super!

Ja sama nädaavahetuse pühapäeval oligi Innel aeg tagasi kodumaale naasta. Enne ärasõitu oli tema juures väike istumine ja siis headaega kallistused!

Sellest järgmine nädalavahetus (4. - 5.08) oli  väga palav ja möödus suht rahuikult. Reedel õhtul läksime (mina, Shana ja Martina) Monika poole ühte lähedal olevasse külasse. Neil on seal väga armas maja, kasvatavad ise igasuguseid kõikvõimalike saadusi (tomatid, kurgid, melonid, paprika jne. jne) Vamistavad ise ketshupit, hoidiseid, moosi...

Vaatasime niisama külas ringi, sõime koos õhtust (pildil mina siis toidu toimkonnas).

Peale õhtu sööki istusime terassil, vaatasime tähti ja lobisesime niisama kuni kella 2ni öösel. Tore oli! Olen teistest vanem ja huvitav oli jälgida, kuidas ikka aastatega mõttemaailm muutub, kuidas suhteid rahulikumalt võtad ja enesekindlamaks muutud, tead mida elult soovid jne.

Laupäeva ja pühapäeva veetsin ma Shanaga maalides. Shana on lühiajaline EVS vabatahtlik ja tema projekt oli lähedal olevas külas avatav noortekeskus vahvamaks muuta. Nii tore oli koos temaga maalida ja lobiseda. Väga lõõgastav ja hea vaheldus arvutitööle :) Shana on kõigest 18 ja oma ea kohta väga küps. Meie mõttemaailmad ühtivad palju! :)

11. augustil käisime Shana ja Martinaga Skopjet avastamas. Kuna Shana lendas tagasi koju 12.08, siis oli viimane aeg,  et ta ka Skopjet näeks. Kristel (eestlasest EVS Skopjes) tuli ka meiega kokku saama.

Koos vaatasime kõik uued koledad kujud üle, tegime Aleksanderi juures pilte

külastasime Ema Theresa muuseumi

 ja leidsime, et vanasse rongijaama on jumalas tore näitus vanadest esemetest, riietest jne. püsti pandud.

17.08 korraldasime ameerika neidudega Kelly juures veini joomise õhtu. Kelly tegi väga hea Sangria meile, sõime head-paremat ja mängisime kaarte. Veini mõjumisel läks loba kohati suuremaks ja kaardimäng jäi tahaplaanile. Kell 4 saime magama. Õhtu korda läinud!

Mul siin ikka igav ei ole :D

23.08 sõitsin ma Kreekasse noorevahetusele ja sellest lähemalt juba järgmises postituses.

Musid!

EVS vabatahtlikud ja huvitavad vestlused

Et siis LÕPUKS tahaks natukene EVS inimestest rääkida. :) Juuli alguses ehk umbes-täpselt 2 kuud tagasi (hehe..) viibisin ma Belgradis EVS vabatahtlike kohtumisel. Seekord oli meid palju vähem kui "on-arrival" koolitusel ja see oli tore. Enamik inimesi olin juba varem kohanud ja seetõttu ei olnud rõhk mitte uute inimeste tundma õppimisel, vaid hoopis tugevama sõpruse loomisel. Nii palju, kui seda üldse sõpruseks nimetada saab... aga kuna meil on seljataga üks ühine kogemus, siis ma tean, et ükskõik, kus ilmas ringi reisides ja neid inimesi kohates oleme me kõik ääretud rõõmsad teineteist nähes.

EVS kohtumisest iseenesest midagi palju rääkdida ei olegi. Kohtumised/ koolitused nagu ikka: päevakava, erinevad sessioonid jne.

Hotell oli väga ilus:

Ja mul õnnestus isegi kolmel hommikul jooksmas käia. Ise olin nii uhke, kuna ma ei ole ju hommiku inimene. Selle 7 kuu jooksul Makedoonias olen ainult ühel hommikul end jooksu jaoks ülesse saanud. See ütleb nii mõndagi!

Belgradis sai ka natukene ringi vaadatud ja linnaga tutvutud Tore oli! Peale koolituse lõppu otsustasin üheks ööks kauemaks Belgradi jääda ja ööbisin seal ühe EVS vabatahtliku pool. Pilte Belgradist saate vaadata siit :)

Belgradist jäävad mulle meelde kaks huvitavat vestlust:

1. Üks koolitajatest, Aleksandra Montenegrost (ta on hetkel 35 aastane) rääkis, kui hästi ta veel mäletab, kuidas koolilõpu aegadel eksamile minnes US lennukid üle lendasid, kuidas nad telekast uudistest vaatasid, mis kohti homme hakatakse pommitama, kuidas neile esmaabipakke jagati, kuidas maitseb pulbrist tehtud piim… inimesed ei ole veel unustanud. Ja just seetõttu paljud neist ei tee pikalt plaane, nad ei tea, mida nad sel nädalavahetusel teevad ja nad ei tahagi teada; nad leiavad, et kohtumistele hilinemenine on ok või nende edasilükkamine; nad on harjunud tegema asju viimasel minutil.. ja seda kõike seetõttu, et kes teab, mis homne toob.. inimesed ei ole veel unustanud.. Nüüd ma saan paremin aru, miks Balkani inimesed on nagu nad on…

2. Teine vestlus oli koos kahe teise EVS vabatahtlikuga Poolast ja Portugalist. Rääkisime viisist, kuidas erinevad rahvused teineteist tervitavad jne. Minu ja Poola poisi jaoks ei ole tavaline, et üksteist põsele musitatakse (niivõrd-kuivõrd seda musiks nimetada saab). Diana Portugalist ütles, et neile on see nii tavaline, et ta isegi kunagi ei ole mõelnud selle peale, et mõned rahvad seda ei tee. Ja meie Eestist ei suuda uskuda, miks seda vaja teha on.. hehe.. meie jaoks on kõik, mis on seotud näo piirkonnaga rohkem intiimne, nende jaoks jällegi vastupidi. Nad leiavad, et nn tervituse põsemusi on tegelt väga lihtne teeselda, aga kui kedagi kallistad, siis teed seda kogu kehaga ja seda juba nii lihtne teeselda ei ole.. minu jaoks siiski imelik.. olen siin Makedoonias olnud nüüd 7 kuud. Ja nüüd olen alles nende 1 põsemusi ja pooliku kallistuse tervitusega harjuma hakkanud.. siiski tunnen senini, et see ei ole minu jaoks.. see ei ole minuga kaasa sündinud – tee mis tahad! Olen põhjamaa inimene - me ei ole külmad, aga meie nn ülessoojendamine siiski võtab rohkem aega.

Belgradist tagasi tulles olid juba uued EVS vabatahtlikud Kumanovosse saabunud. Nimelt oli meil see suvi 3 lühiaegsed EVS vabatahtlikut Belgiast: Inne, Björn ja Shana. Björn ja Shana olid nooremad 18 ja 20 aastased. Inne on minuga sama vana. Ta sünnipäev on muide 28.08.1985 ja ema nimi ka Linda. Milline kokkusattumus.. hehe.. Innega hakkasime pea kohe väga hästi läbi saama. Meil oli koos väga palju toredaid vestulis ja lõpuks ometi keegi, kellega sain veidi nn siinseid inimesi ja nende olemust taga rääkida.. hehe.. nu vahel lihtsalt on vaja seda teha, eksole. Inne sai kohe esimesel nädalal siinset kultuurishokki tunda, millega ma siin ikka ja pidevalt võitlen: kõike tehakse viimasel minutil, ei plaanita ette ja inimestel on vastutustundest puudus. Aga, mis seal ikka.. sellised siinsed inimesed kord juba on ja selle asemel, et ärrituda, tuleks harjuda ja enda mõtteviisi ümber kasvatada.

Ma olin päris kurb, kui Inne pidi lahkuma. Ta tegi mulle nii armsa kingituse, mis oli mõeldud minu sünnipäevaks. Ta peitis salaja mu tuppa kaelakee kirjakesega  Ma muidugi nägin seda juba samal päeval. Me käisime ühel nädalavahetusel shoppamas ja mulle väga meeldis üks kaelakee, aga ma ei saanud seda sel hetkel veel osta. Ja ta kinkis selle mulle. Niiiiiiiiiiiiiiii armas temast!

Ma usun, et ta on üks nendest inimestest, kellega mul jääb kontakt alles. Tore 

Kallid kõigile!