Maavärin

Täna öösel oli maavärin.. Minu esimene.. Ja ma magasin selle maha.. Krt, mitte midagi ei tundnud... Teised küll tundsid.. Sofias vist sai isegi 1 inimene surma :(

Ајде Mакедонија pilootkoristus!

Nagu lubasin, siis kirjutan Ајде Mакедонија pilootkoristusest Lipkovos. Koristus toimus 22. aprillil. Jah, ma tean, et juba kuu aega tagasi, aga mul on hea mälu ja emotsioonid seisavad ka aastaid meeles (see vist ei ole nii hea asi). 21. hilja õhtul jõudsin tagasi Sarajevost ja kohe hommikul oli varajane äratus. Ilm oli Kumanovos tunduvalt parem ja soojem kui Sarajevos ja see tegi juba hommikul tuju heaks. Kahjuks, aga ei läinud pilootkoristus päris nii nagu me kõik olime lootnud.

NB! Kohustuslik lugemine Gerlile! Ta teab, mida ma silmas pean.. heh..

Hakkan siis algusest. Peale läbirääkimisi Ајде Mакедонија'ga otsustas CID olla partner organisatsiooniks Kumanovo ja Lipkovo piirkonnas. Esialgseks eesmärgiks oli tõsta kohalike koolinoorte teadlikkust prügikästitlusest ja lüüa kaasa Lipkovo pilootkoristuse aktsioonis 22. aprillil. Valisime oma sihtrühmaks koolinoored, kuna oleme noorteorganisatsioon ning meie võimuses ei ole muu rahvastiku kaasamine. Siin tuleb juba kohalik omavalitsus mängu. Teadlikkuse tõstmise meetodiks valisime workshop'id. Selleks, et saada luba nende  läbiviimiseks keskkoolis tuli eelnevalt saada  Ајде Mакедонија  liikumise käest kiri ministeeriumilt, et nad toetavad aktsioonid jne. See sama kiri minu teada saadetid ka kõikidele omavalitsustele laiali. Leppisime siis direktoriga telefoni teel kohtumise kokku ja läksaime rõõmsal meelel paber näpus Lipkovosse kooli külastama. Direktor polnud üldse nii rõõmus meid nähes. Esiteks on tema seal lihtsalt tõenäoliselt raha teenimas ja ei oma suuri huve koolielu parandamisel. Teiseks oli ta kindlalt veendunud, et me soovime kooli nn siseneda selleks, et seal raha teenida ja endale nime teha. Lindita mainis, et minevikus oli see kahjuks paljude MTÜdega nii olnud ja nüüd on inimesed veidi skeptilised. Lindital õnnestus direktorit veenda. Saime loa külastada kooli igal reedel 12:00 - 12:45. See oli kahe vahetuse vahel ning ainult esimese vahetuse õpilased said võimaluse meie workshopidest osa v6tta. Kell 13:00 läks neil juba buss, mis viis õpilased ümberkaudsetesse küladesse. Nimelt käib Lipkovos koolis ligi 440 õpilast ja üle 300 neist elavad ümberkaudsetes külades.

Ma arvan, et workshop'id olid meil väga edukad, kuna igat workshop'i külastas keskmisel 30 õpilast ja oli näha, et äratasime neis huvi. Vahet ei olegi, kas seetõttu, et oleme välismaalased ja neile on selline mitteformaalne õppimisviis täiesti uus või suutsime me neid ka pürgi osas mõtlema panna. Igatahes avasime me CID'ile ja Bujrumile ukse, et sealsete koolinoortega veel ka tulevikus koostööd teha ja see on suur saavutus. Lipkovo oli 2001. aasta rahutuste ajal piirkond, kuhu minek oli keelatud (või midagi sellist) ja siiamaani on see olnud suht suletud piirkond, kuhu makedoonlased niisama ei lähe. Lipkovo on siis albaanlaste küla.

Aga edasi.. peale 3ndat workshop'i käisime siis ka piirkonda kaardistamas. Meil tuli seda teha tavalise foroaparaadi ja välja prinditud kaardi abil, aga kuna küla ei ole suur, siis ei olnud hullu. Minuga koos olid veel kohalikku 4 tüdrukut. Neile nii meeldis minuga inglise keelt rääkida. Nad ei olnud seda veel mitte kunagi varem välismaalasega teinud. Päris huvitav, mis. Pilt kah (mul ikka kriips kõrvuni):

Ja 4nda workshop'i ajal tegime postreid, et pilootkoristuse päeva külas promoda:

Nädal enne pilootaktsiooni, mil tegelikult kõik detailid (vähem või rohkem) alles paika said, olin ma Sarajevos. Kelly ja Jori aitasid sel ajal hoida asjadel silma peal ja olla kontaktsikuks meie poolt. Reedel ehk siis 2 päeva enne koristust oli kohtumine kohaliku omavalitsusega. Jah, huvitav küll, miks alles nii hilja, eksole. See oleks pidanud juba kuid tagasi juhtuma. Meie olime plaaninud oma koristuse teha ainult Lipkovo külas, ka õpilastele olid seda räägitud ja promotod. Ja siis kohtumisel kohaliku omavalitsusega hakati rääkima ka ümberkaudsete külade koristamisest ja seda raiuti ja raiuti. Kui nii  Ајде Mакедонија  kui ka meie poolsed esindajad üritasin selgeks teha, et see ei ole meie plaanis ja meil ei jagu selleks piisavalt ressursse, siis süüdistati, et me ei ole oma aktsiooni korralikult läbi mõelnud, kõik on organiseerimata jne. Ei olnud nii!

Aga ei jäänud muud üle, kui siis tuli nende poolse nõudmisega leppida, kuna vastasel korral ei oleks võibolla üldse saanud luba jätkata.

Tulemus oli siis kahjuks see, et mitte ühtegi küla ei suutnud me korralikult puhtaks teha, meil ei jätkunud piisavalt abikäsi ja ka kindad ning prügikotid said mingil hetkel otsa. Ja kooli direktor oli meie peale veidi pahane (talle me saatsime ilusti ametliku tänukirja jne., tulevikku silmas pidades oli see hädavajalik :P)

Muidugi ei ole tegemist läbikukkumisega, sest aktsioon ju toimus, saime kontakti sealsete kooliõpilastega ja palju on õppida suureks koristustalgudeks, mis toimub oktoobrikuus. Hetkel veel ei ole kindel, kui palju võimalusi on CID'il ja Bujrum'il oma poolne panus anda, kuid Rahu Korpuse vabatahtlikud ja mina oleme motiveeritud aitama.

Ајде Mакедонија! Eja Maqedoni!


Paar pilti koristuspäevalt:

Täna poes ...

Täna poes.. üks naine maksis kaardiga (kaardiga maksmist siin tihti ei kohta, pigem võtavad enne automaadist raha välja ja siis lähevad poodi.. hmmm) Ja ta ütles müüjale kaardi pin-koodi!!! Ise toppis samal ajal asju poekotti ja ju nii oli mugavam. Et nagu misasja???

Niisama lobisen ...

1. Kui jooksmas käin, siis väga tihti teevad minuga juttu just vanemad meesterahvad, kes on tulnud jõe äärde jalutama, ka veidi sporti tegema või sõbrast kalamehega juttu tegema (raske uskuda, kas nad sealt sodi seest üldse midagi saavad ka. ju saavad, sest iga kord on neid seal oma 3-4 tükki ikka õngitsemas või on lihtsalt igav ja lootus suur). Nad üritavad midagi mulle öelda just enamasti teisel korral, kui neist möödun. Jooksen nimelt pikki jõge, sealt veidi edasi ja siis tagasi - üks selline ots on umbes-täpselt 5km. Enamasti ma nendele kommentaaridele ei vasta, vahel reageerin naeratusega.. Ega ju aru ei saa, mida nad ütlevad. Kui siis õige pisut. Midagi niisama, et tubli ja kui kõva tuul väljas, siis et vastu tuult on ikka palju raskem joosta jne. Ühesõnaga tühi loba.

Täna oli üks vanem meesterahvas ka sportimas. Natukene jooksis, siis kõndis jne. Väga tubli temast, et end vormis hoiab. Teisel möödumisel temast üritas juttu teha. Ma ei saanud aru, naeratasin ja jätkasin jooksmist. Kui uuele ringili läksin, siis oli ta taas seal. Kohe oli näha, et tahab veel miskit rääkida. Mul ei jäänud siis seekord muud üle, kui öelda talle, et ma kahjuks räägin väga vähe makedoonia keelt. Tuli välja, et tema ka (otseloomulikult tunduvalt rohkem kui mina :D) Uuris, kust ma tulen ja mis ma teen Makedoonias. Üritasin oma õpitut veidi rakendada. Natukene tuli välja. Nii palju sain aru, et ta on äriasjus Kumanovos Või midagi sellist. Igatahes surus mul kätt, ütles, et tore kohtuda ja et tubli, et sporti teen. Jooksin edasi ja mõtlesin, et hullult äge. Seda Eestis ei juhtuks :)

2. Kui eile jooksmas käisin, siis oli veidi teine kogemus. Vanem naisterahavas, kes ei olnud just kõige parema väljanägemise juures küsis suitsu. Kust krt ma joostes üldse selle suitsu võtma peaks??? Isegi kui ma oleks suitsetaja on see minu arvates mega rumal küsimus. Mõndadest asjadest mu mõistus lihtsalt keeldub aru saamast.

3. Jõe juures ristteel on keegi valgufoori kongreetselt maha sõitnud. Ainult post ise on veel alles. Nüüd on seal tee ületamine tunduvalt raskem. Igakord on hirm, et tuleb mõni ootamatu taksojuht, kes tahab mind taas alla ajada.

4. Siinsed autojuhid on ikka megaülbed. Iga päev tekib tahtmine vähemalt ühel neist nägu täis sõimata. Ega tegeltikult jala liiklejad paremad ei ole. Neil on jumalast savi, kas Sul on soov neist mööduda või mitte ja kui leiad ruumi selle teostamiseks, siis ei tule neil mõttessegi veidi kõrvale astuda. Ma tean jah, et seda juhtub mujal ka, aga siin on see kuidagi eriti tuntav.

5. Siin sõidetakase rolleritega ilma kiivrita. Tihti võib rolleri pealt leida mitte üks või kaks inimest, vaid kolm.  Eelmisel nädalal just nägin situatsiooni, kuidas üks tüdruk ootas sõpru. Siuke üsna trullakas neiu. Tulid kaks sõbrannat rolleriga. Plaan oli, et võtavad tema ka peale. Ma juba jõudsin peast läbi mõelda, et huvitav, kuhu nad ta küll mahutavad. Ei ole ju ruumi. Aga näe, ära tegid. 

Ka terved pered sõidavad koos. Laps istub kõige ees, siis isa, kes juhib ja taga on ema.

Vahel võib kohata ka isasid, kes on oma u 2-3 aastase lapse sõidule viinud. Laps istub isa ees. Hoiab ise lenksudest kinni, kiivrit ei kanna, kuidagi kinnitatud ei ole. Mida nad küll mõtlevad???

6. Ja siis arvavad mootoratturid, et jumalast lahe on kesklinnas näidata, mida nad teha suudavad ja kui kõvasti on nende sõiduriist võimeline undama. Ja seda mitte ainult päeval, vahel ka kell 3 öösel. Otse minu akna all. 

7. Politsei on siin kummaline. Tundub, et nende vorm kannab endaga kaasas ikka mega suurt autoriteeti ja kõik tahavad neile pugeda. Nujah, kas just tahavad. Neil ei ole lihtsalt valikut. Näiteks, kui viimati Skopjest Kumanovosse sõitsin, siis oli buss puupüsti rahvast täis. Siin nimelt ka pikamaa bussides topitakse see nii täis, et enam keadagi peale ei mahu. Olin üks viimaseid, kes veel kiirelt bussi hüppas, kui see juba veidi liikuma oli hakanud (jah, sain selle ka siin ära kogeda :P). Kuna buss oli rahvast nii täis, siis seisin suht-koht bussijuhi kõrval. Skopje bussijaamast väljudes peatub buss linna sees veel paaris kohas. Kuna enam ruumi ei olnud, siis ei saanud ilmselgelt rohkem inimesi peale võtta. Väljaarvatud kaks politseinikku, kes lihtsalt tuli ära mahutada. Astusid rahulikkult bussi ja ei teinud isegi mitte välja, et inimesed püsti seisavad ja see ohtlik on. Kui oleks juhtunud, et bussil oleks olnud vajadus kasvõi veidigi järsemalt pidurdada, siis ma oleks ilmselgelt, kes teab kuhu lennanud, kuna mul oli võimalus hoida kinni ainult ühe käega ja seda ka poole jõuga.  Heh...

Eile jooksutiirul väga kummalises kohas seisid kaks politseinikku. Linnast väljas maantee ääres (siin ma seda normaalseks ei pea). Enne, kui ma jõudsin mõelda, et mida huvitav nad seal teevad, nägid, kuidas nad jumalast suvalise auto kinni pidasid ja end linna poole sõita 'palusid'.. Ilmselgelt ei jäänud juhil muud üle.. hahaha..

8. Siin on palju kodutuid koeri. Kasse nii palju ei märkagi (eks neid on muidugi ka), aga koerad jäävad eriti silma. Sarajevos nt tundus neid isegi rohkem olevat. Sellist ajsa nagu koeravarjupaigad põhimõtteliselt ei eksisteeri. Nagu oma ühes varasemas postituses kirjutasin, siis kodutud koerad lihtsalt püütakse kinni, kastreeritakse, pannakes neile kõrva kollane märk mingi numbriga ja lastakse tagasi tänavale. Enamasti elavad nad kindlal tänaval, mille inimesed neile süüa annavad. Vahel võib kohata ka kahte koera korraga, kel levahel on ilmselgelt suur sõprus. Pikutavad koos, pesevad teineteist jne. Kesklinnas siin on ka kaks sellist koera. Täna kohtasin neid taas. Neid on armas koos vaadata ja nad panevad mõtlema.

9. Hetkel on abiturientidel kooli lõpetamise kuu. Neil on pidustused ja diplomi kätte saamine enne, kui eksameid tehakse ja üldse on  teada, kas nad need läbivad. Jus siis enamasti ikka kõik läbivad :D Eile oli neil minu teada ball. Linn on igatahes terve nädala olnud nende kisa-kära ja tähistamist täis. Päris vahva! :P

10. Ilmad on läinud ilusaks ja on hakatud pulmi pidama. Täna olen juba vähemalt 3 pulmarongi läbi linna sõitmas näinud. Siin on pulmadel ikka kuidagi suurem ja erilisem tähendus. Tähistatakse väga suurejooneliselt ja mitu päeva. Jumalast vahva oleks, kui saaks võimaluse ühte neist siin külastada ka. 

11. Siin võtavad inimesed isiklikult, kui nende pakutavast toidust ära ütled. Jah, alguses tehakse nalja, aga kui juba mitmendat korda ütled ei, siis on nende nägudest näha, et see ei ole ok. Seega olen õppinud viisakalt vastu võtma ja vahel pakutava lihtsalt kuskile lauanurga peale jätma. See on vist nii paljudes kultuurides, et toit omab suurt tähendust ja ühendab inimesi. Minu jaks on ikkagi raske mõista, et miks ma ei võiks öelda ei? Miks ma pean sööma viisakusest, siis kui mul ei ole parasjagu söögiaeg või kõht tühi? Ma pean seda suhtumist veel endas parandama :)

Üldiselt ma toidu üle ei nurise, sest neil on siin väga palju head ja paremat. Võibolla just ajabki nurisema see, et seda on liiga palju ja siis ununeb korralik ja tervslik toitumine ära. Ja kui end taas järje peale saad, siis tuleb üritus, kus laud on lookas ning head ja paremat täis :D 

Magusad asjad on siin kõik niiiiiiiiiiiiiii head :P Ema ja isa, kui tulete, siis viin teid esimese asjana 'Cафир'i'  hommikusöögile. Küll siis näete, mida ma silmas pean :P

Kanafilee on siin ka näiteks parem kui meil. Ma ei tea, mis valemiga, aga olen seda siin praadinud täiesti ilma õlita, maitsestamiseks kasutanud ainult soola ja pipar ja mega hea. Ei ole üldse kuiv ega midagi. Nämma!

Eesti kodujuust ja teraleib saavad aga vist olema esimesed asjad, mida ma koju naastes süüa tahan :D Kuna siin ei ole leiba, mida ma süüa sooviks, siis olen enda jaoks avastanud paisutatud riisileivakesed. Ja eriti head on nad tuunikalaga. Nu ikka nii mega hea. Parem kui shokolaad :P 

See vist hetkel kõik! :) Mul endiselt kõik super hästi ja naudin oma elu siin :P

Vahepala: Kampaania - parema turisminduse nimel

Te peate neid kampaania videosid vaatama!

See kampaania on eelkõige suunatud Makedoonia avaliku sektori töötajatele, et kutsuda neid üles olema turistide vastu sõbralikumad. Oi, need videod on naljakad. Mina ei ütleks, et siinsed inimesed ei ole turistide vastu sõbralikud või ei austa neid. Me meeldime neile väga. Lihtsalt tundub, et nad vahel ei mõista et võõramaalase kombed võivad olla teistsugused ja seetõttu ei tasu nn kohe alguses peale lennata ja meid ära hirmutada. Relax! Me kahjuks ei pruugi alguses lihtsalt samal levelil olla.

Kuna meie korter asub kesklinnas, samas majas koos suure hulga erinevate baaridega, siis see video ajas mind küll kohe kõvasti naerma. Nii see on ja suve poole läheb tõenäoliselt veel PALJU hullemaks. Mis seal ikka. Tuleb siis ise ka baaridesse lällama minna, et mitte end häirida lasta :D Teisi vaadake siit või YouTubest ise ;) 

Pildid

See nädal enne nädalavahetust ma tõenäoliselt uut postitust kirjutada ei jõua, aga vaadake seni pilte. Need räägivad ka juba suurel määral ise enda eest :P 

PILDID LEIAD SIIT

Emadepäev

Täna on Eestis emadepäev. Kallis ema, ilusat päeva Sulle!!! Oled väga tähtis ja suureks eeskujuks mulle. Armastan Sind!

NB! Loodan, et näen Sinu vanuselt täpselt sama hea välja :P

Minu õdedele ka vahvat emadepäeva :P

Minu esimene poolmaraton Skopjes 6. mail 2012

MA JOOKSIN EILE OMA ESIMESE POOLMARATONI!!! Ma olen nii kurramuse uhke enda üle.

Kuulsin Skopje maratonist esimesel nädalal, kui Makedooniasse jõudsin. Millegi pärast haarasin kohe mõttest kinni, et ma kavatsen seal osaleda ja jooksen esimest korda oma elus poolmaratoni. Mis seal siis ikka. Nii pea, kui ilmad märtsikuus ilusamaks läksid, panin oma jookustossuda jalga ja esimesele ringile. Mingit erilist treeningplaani mul küll ei ole Püüdsin lihtsalt regulaarselt joosta vähemalt 4 korda nädalas. Paar korda tegin 20km otsa ka, et saaks tunde kätte, mida selline vahemaa endast kujutab. 15km on minu jaoks suht kerge juba joosta. 

Reedel (04.05.2012) seadsin siis sammud Skopje poole, et maksta osalemistasu ja tuua ära oma osaleja pakikene. Sellega oli siis asi kindel, et pühapäeval starti lähen. Pakis oli T-särk, number kiibiga, geel, komm ja mõningad reklaamid:

Neljapäeval hängisin natukene üksi linna peal ka. Teel Skopje Sports Union'isse (kus mind mu pakikene  ootas) möödusin valitsuse hoonest ja sinna oli kogunenud terve hulk rahvast. Politsei oli ka igalpool väljas kaitserüüs ja kumminuiadega. Natukene kõhe hakkas. Paar korda on siin olnud juba vägivaldseid proteste (vist isegi Eesti meediast käis miskit läbi) Õnneks ei ole üksi neist pealinnast Kumanovosse jõudnud. Tagasi  minnesoli asi juba maha rahunenud. Täpselt ei teagi, mis seal toimus. Midagi albaanlastega seoses. 

Kesklinnas käisin Aleksandri juurest ka läbi. Purskaev töötab ja muusika mängib. Oma pool tundi vaatasin, kuidas nad on vee muusika saatel tantsima pannud. Päris huvitav :P 

Teel tagasi bussijaama käisin kaubanduskeskusest läbi. Olen siin suht üritanud neid kohti vältida. Tallinnas sai nendes pea iga päev käidud. Nu kaubanduskeskuses tuli küll täiega kodune tunne peale. Need on ikka kõikjal ühesugused. See viis mind mõtteni, et mul on väga hea meel, et oma EVS pealinnas ei tee. Tõenäoliselt kogest (on see ikka eesti keelne sõna.. hmmm) kohalikku eluolu seal tunduvalt vähem. Koduigatsuse korral saaks alati kaubanduskeskusesse pageda.. hahaha

Aga lähen siis minu suure debüüdiga (näe, uhked eesti sõnad ei olegi veel ununenud :D) edasi. Kui aus olla, siis oli mul ikka päris suur närv sees. Nii tahtsin ju läbi joosta ilma igasuguste raskusteta. Jooks hakkas juba hommikul kell 9:00. Minu jaoks oli kaks negatiivset tegurit: esiteks liiga varajane hommikutund jooksmiseks ja teiseks kuumus. Meil on siin juba 'üsna' soe + 27 :D Õnneks läks nädala lõpu poole veidi jahedamaks ja hetkel on ka pilves. Vahelduseks pole paha. Selleks, et õigeks ajaks Skopjesse jõuda tõusin juba 5:30, et jõuda 6:30 bussile. Teadagi ei ole ma hommiku inimene ja süüa oli ka ikka enne vaja, et jõudu koguda. Kohale jõudes panin jooksuriided selga, oma koti ära hoidlasse, tegin soojenduse ja jäin starti ootama. Ja siis läkski lahti. Kogu aeg alguses korrutasin endale, et tuleb enda tempot hoida ja mitte teistega võistelda. Nii mõnigi, kellest hiljem möödusin, oli alguses see 'kimaja', kes minust mööda pani. 

Ütlen ausalt: ei olnud raske joosta. Kordagi ei tekkinud hetke, et vat nüüd enam edasi ei jookse. Ma oleks võinud endast rohkemi anda. Kuna see oli aga minu esimene seda laadi võistlus, siis ei olnud mul õrna aimugi, kuidas see kõik olema saab ja kuidas ma end tunnen jne. Järgmine kord juba tean. 

Lõpetasin siis 21km ajaga 2:13:41 ja olin 201. Pilte kah minust.

Jooksen:

Finish:

Peale jooksu: 

Järeldused peale jooksu: vajan uusi jooksutosse, pean võtma veidi kaalust alla, siis on kergem, enne järgmist võistlust lasen oma tublil vennal mulle treeningkava teha.

Kõige lõpetuseks: MA OLEN ISE VÄGA RAHUL! :)

EVS 'on-arrival' koolitus Sarajevos

Alustan kõige pealt sellest, et eile (1.mail) jooksma minnes oleks ääre pealt auto alla jäänud. Nu tegelt ka. Mul oli roheline, aga üks taksojuht otsustas, et ta võib ikka sõita. Ta vist ehmatas ka päris ära. Siin peab ikka olema väga ettevaatlik, kui teed ületad. Mul vedas! Siinsed autojuhid on ikka väga sitad juhid. 

Ja siis veel see suur, et meil on siin täielik SUVIIIIIIIIIIIIII. Nuh, minu mõistes suvi :D  25-27 kraadi :P  Skopjes on seega üle 30 kraadi. Mind juba hirmutati taas, milline tõeline suvi siin tegelt välja näeb. Õhku pole, päike lõõmab, välja minna eriti ei tasu jne. Ühele põhjamaa inimesele ei kõla see just meelitavalt.

Ja siis veel, et ma söön hetkel maasikaid. Mitte just magus-magusaid, aga väga head siiski :P Millal enne 1. mail esimesi maasikaid on saanud :P

Aga nüüd asja juurde. Jälle on päris pikk vahe jäänud kirjutamisele. Aga see näitab seda, et mul on palju tegemist ja see on hea :P Igav siin tõepoolest ei hakka. Kuigi jah, pühade ajal nagu 1. mai, mil kõik veedavad aega oma perede või sõpradega (noorsootöötaja värk, et vahelduseks saab ka kodus olla), siis tekib küll veidi üksinduse tunne. Aga ei ole hullu, ma tegin trenni, koristasin jne. Selliseid omaette chillimise päevi on ka vaja :) Ja tegelt tuli õhtul Lia külla, kes jäi ka ööseks mu poole. Ta on EVS vabatahtlik Serbias ja oli minu toakaaslane "on-arrival" koolitusel, millest kohe lähemalt räägin :)

16.04 - 21.04. olin ma siis Bosna ja Hertsegovina peaelinnas Sarajevos EVS vabatahtlikke "on-arrival" koolitusel. See on siis koolitus, mis peetakse peale sihtriiki jõudmist. Mõnel veidi varem, mõnel veidi hiljem. Mul oli see veidi liiga hilja ma aravan ehk siis 2 kuud peale saabumist. Aga tegelikult vahet ei ole, kuna Eestis korraladati meile väga hea "pre-departure" kooltus, mis enam-vähem oli ülesehitatud samadel teemadel (Sinu organisatsioon, Sinu projekt, esmamuljed sihtriiki saabudes, konflikti juhtimine, kultuuridevaheline õppimine jne.). Ehk siis palju nn targemaks ma ei saanud. Enesekindlust aga küll, et ma teen õiget asja ja just seda, mida süda hetkel soovib :P Lisaks oli väga vahva kohata kõiki teisi EVS vabatahtlikke, kes on üle Balkani laiali. Seekord oli meid koolitusel üsna palju (34 vist) ning meid oli jagatud kahte töörühma ning mõlema rühma peale 2 koolitajat. Mina jäin meie koolitajatega väga rahule :)

Sõit Sarajevosse algas 16.04 täpselt südaöösel. Mina ja Dan sõitsime ööbussiga kõige pealt Belgradi ja sealt edasi bussiga Sarajevossse. Belgradi saabusime kuskil 5:00 hommikul ja järgmine buss läks juba 6:15. Seega meil vedas. Enne minekut Dan veidi hirmutas mind jutuga, et tema varasemad kogemused bussidega Balkanil ei ole head: suht vanad bussid ja toaletti ei ole. Mul tekkis juba paanika, et kuidas ma olen tervelt 7 tundu bussis ilma toaletti kasutamta. Paljalt selle mõtte peale võib pissihäda tulla :D Tundub, et paari aastaga on asjad paremuse poole liikunud, kuna buss, mis meid ootas oli kahekorruseline ja ikka täitsa eurovärk ;) Aga.. wc bussis ikka kasutada ei saa. Nu uks vähemalt on lukus. Võibolla suure häda korral nad ikka selle avavada ka :D igatahes.. mida nad siin teevad on peatused iga 2-3 tunni tagant, et inimesed saaksid wc kasutada, suitsu teha ja võibolla endale miskit meelepärast osta. Näiteks, kui me lahkusime Belgradist Sarajevosse, siis juba 1,5tunni pärast oli peatus. Bussijuht koos saatjaga sõid hommikust, suitsetasid, neil oli isegi aega mune koksida :D (lihavõtted siin olid nädal aega hiljem kui teil seal). Ja siis oli meil veel mitu peatust, kus reisijad isegi leidisid aega kohvetada. Mina ei kurda, ongi hea vahepeal bussit välja saada ja jalgu sirutada. Ning otse loomulikult WC kasutada.. hahaha

Hommikul vara ehk siis 6 paiku kui Belgradist lahkusime oli ilm väga ilus ja päikesepaisteline. Siin üks pilt ka bussiaknast:

Kui ületasime Bosnia piiri, siis oli vaatepilt veegi ilusam. Eksole?

Aga mida edasi Sarajevo poole seda sombusemaks läks. Sarajevosse jõudes sadas vihma ja oli üsna külm. Kuuldavasti sama temperatuur, mis oli Eestis samal ajal. Aga ei ole hullu. Ega suhkrust pole :D

Päris huvitav kogemus oli purssida inglise-makedoonia-saksa keele segu, kui uurisime, kuidas kesklinna bussijaamast saab jne. Kesklinna jõudes oli väga vahva seik: soovisime infot trammide kohta, leidsime tursimi info, mille uks oli aga kahjuks kinni. Dan siis jäi sinna ukse ette minu kohvriga ootama, kuna ma käisin seda trammi asja mujalt uurimas.  Tagasi jõudes oli mu kohver sisse tõstetud ja Dan istus tursimiinfo kutiga koos arvuti taga ja aitas tal tõlkida :D Nimelt, kui see kutt taipas, et Dan on native speaker, siis kohe kiirelt  kasutas olukorda ära ja palus tal abi mingi tursimisinfo tõlketöö jaoks. Mingi oma 15 - 20min olime seal. Selline vanasemu tunne tekkis :D

Info trammiliikluse kohta saime ikka ka ning peagi olimegi hotellis ka kohal. Jõudsime vist mingi 16:00. Päris pikk reis oli ja seal juures ehk kokku kõigest 3 tundi und bussis. Ma olin mega väsinud. Kui hotellituppa jõudsin, siis mu toakaasalne Lia (Hollandist :P) magas. Ma suht kah kohe kerisin natukeseks magama, sest kell 19:00 oli meil juba ühine õhtusöök kõigi osavõtjatega. Kui aus olla, siis ma ei mäletagi, mil ma viimati üldse nii väsinuna end tundisn kui tol hetkel. Vanadus hakkab tulema, rsk!

Esimene õhtusöök oli siis kell 19:00, kus saime kõigi teiste EVS kokku. Õhtusöögiks oli rootsi laud koos kõige hea ja paremaga Balkanilt. Oi, kuidas me kõik nautisime. Hiljem selgus, et rootsi laud on meil 3 korda päevas ning lõunaks ja õhtuks on terve nädal enam-vähem sama toiduvalik. Seega võite ettekujutada, et kolmapäevaks ei olnud peaagu kellelgi enam eriti kõht tühi. Rootsi lauad on ikka üks nuhtlus küll :D Tegeltikult öeldakse, et EVS vabatahtlikud söövad korralikult ainult kaks korda oma teenistuse jooksul: "on-arrival" koolitusel ja "mid-term" koolitusel, mis ehk isegi peab mõne puhul täitsa paika.. hahaha

Kooltus oli nagu koolitus ikka. Erinevad sessioonid, mis kestis hommikul 9:30 kuni õhtul kuskil 17:30ni. Vahepeal kohvipausid jne. Pilte saate vaadata siit.

Igatahes oli väga mõnus vahelduseks ööbida hotellis, nautida head suurt voodit ja kõiki teisi mugavusi :P Kahjuks sadas enamik nädalast vihma, mis veidi rohkem energiat röövis, kui oleks tahtnud. Kahel õhtul mul vedas ja sain isegi jooksmas käia. Hotell pakkus jõusaali ja ujula võimalus koos saunaga ka, aga lindi peal jooksmine ei paku mulle ikka veel pinget (kuigi vahelduseks oma vormi testimiseks võiks seda ju teha). Värskes õhus on ikka hoopis midagi muud. Lisaks oli terve hotell suitushaisust läbi imbunud ja vahepeal lihtsalt oli vajadus õue minna. Igal pool olid sildid, et suitsetamine keelatud, aga kõik suitsetasid igapool: tubades, koridorides, söögilaua ääres jne. Isa, Sa ei oleks seda üle elanud :D

Muidu Sarajevo mulle väga erilist muljet ei jätnud, aga park, mille ma hotelli lähedusest "leidsin" oli küll midagi väga ilusat. Kuna kõndides oli sinna oma 40min, siis paljud teised seda üldse ei näinudki. ma aga võtsin jooksutiiru ette ja korraga voilaaa - milline park! Ilus sinine, veidi metsik oja jooksis läbi pargi, luiged, laste mänguväljak, päris mitu paviljoni, kus pikniku pidada jne. Küll on kahju, et pilti ei teinud. Plaanis oli viimasel õhtul sinna jalutada, aga ilm ei soosinud minu mõtet. Vähemalt on mõtetes ilusad pildid :P

Neljapäeval oli meil vaba pärastlõuna ja siis oli võimalik ka veidi linna endaga tutvuda. Kahjuks vihma sadas ning Kristel, Kerti ja mina otsustasime linna tuuri asemel hoopis veidi poode külastada. Oi, ema, ma oleks sulle mingi oma 20 paari kõrvarõngaid sealt vähemalt ostunud. Nii ilusad ja 5 marka 1 paar ehk siis mingi 2,5€.

Nii palju, kui nägime, siis Sarajevo vanalinn oli minu arvates ilus, väga teistmoodi. Aga ülejäänud linn jättis suht räsitud mulje, kuuliaugud igal poole majaseintel jne. Uusn, et kui ilm oleks ilusam olnud, siis oleks ehk ka linn veidi päikeselisem tundunud. Aga meil ikka alati naeratus näol :P

Laupäeva hommikul oli siis aeg taas asjad pakkida ja kodu ehk siis Kumanovo poole tagasi sõita. Ja nagu reegel oli laupäeval väga ilus ilm. Buss Sarajevost Belgradi läks 8:00 hommikul. Päike paistis juba varakult ja linn tõepoolest tundus palju ilusam. Paar pilt ka, mis taas bussiaknast tegin (neile, eks kõiki pilte sirvida ei viitsi :P)

Kerti ja Anne-laure sõitsid ka koos minuga sama bussiga Belgradi. Sealt edasi võtsin mina bussi Kumanovosse, kuna pühapäeval (22.04) toimus Lipkovos "Let's do it Macedonia" pilootkoristus, kus pidin kindlasti kohal olema. Kerti ja Anne-laure aga otsustasid Belgradist edasi hääletada. Nemad elavad Kavadarcis, mis asub Kumanovost autoga ehk kuskil 1:30 kaugusel. Neil ikka täiesti vedas selle hääletamisega, kuna nad jõudsid enne koju, kui mina Kumanovosse. Ma olin siis laup õhtul kuskil kell 23:00 tagasi oma Kumanovo kodus. Bussisõit oli taas kord väga väsitav ja järgmisel päeval oli juba vara vaja ärgata, et pilootkoristusele minna. Aga sellest kirjutan juba järgmises postituses. Tänaseks head ööd :)

Igatsen teid!

Pildid, pildid, pildid