Minu esimene poolmaraton Skopjes 6. mail 2012

MA JOOKSIN EILE OMA ESIMESE POOLMARATONI!!! Ma olen nii kurramuse uhke enda üle.

Kuulsin Skopje maratonist esimesel nädalal, kui Makedooniasse jõudsin. Millegi pärast haarasin kohe mõttest kinni, et ma kavatsen seal osaleda ja jooksen esimest korda oma elus poolmaratoni. Mis seal siis ikka. Nii pea, kui ilmad märtsikuus ilusamaks läksid, panin oma jookustossuda jalga ja esimesele ringile. Mingit erilist treeningplaani mul küll ei ole Püüdsin lihtsalt regulaarselt joosta vähemalt 4 korda nädalas. Paar korda tegin 20km otsa ka, et saaks tunde kätte, mida selline vahemaa endast kujutab. 15km on minu jaoks suht kerge juba joosta. 

Reedel (04.05.2012) seadsin siis sammud Skopje poole, et maksta osalemistasu ja tuua ära oma osaleja pakikene. Sellega oli siis asi kindel, et pühapäeval starti lähen. Pakis oli T-särk, number kiibiga, geel, komm ja mõningad reklaamid:

Neljapäeval hängisin natukene üksi linna peal ka. Teel Skopje Sports Union'isse (kus mind mu pakikene  ootas) möödusin valitsuse hoonest ja sinna oli kogunenud terve hulk rahvast. Politsei oli ka igalpool väljas kaitserüüs ja kumminuiadega. Natukene kõhe hakkas. Paar korda on siin olnud juba vägivaldseid proteste (vist isegi Eesti meediast käis miskit läbi) Õnneks ei ole üksi neist pealinnast Kumanovosse jõudnud. Tagasi  minnesoli asi juba maha rahunenud. Täpselt ei teagi, mis seal toimus. Midagi albaanlastega seoses. 

Kesklinnas käisin Aleksandri juurest ka läbi. Purskaev töötab ja muusika mängib. Oma pool tundi vaatasin, kuidas nad on vee muusika saatel tantsima pannud. Päris huvitav :P 

Teel tagasi bussijaama käisin kaubanduskeskusest läbi. Olen siin suht üritanud neid kohti vältida. Tallinnas sai nendes pea iga päev käidud. Nu kaubanduskeskuses tuli küll täiega kodune tunne peale. Need on ikka kõikjal ühesugused. See viis mind mõtteni, et mul on väga hea meel, et oma EVS pealinnas ei tee. Tõenäoliselt kogest (on see ikka eesti keelne sõna.. hmmm) kohalikku eluolu seal tunduvalt vähem. Koduigatsuse korral saaks alati kaubanduskeskusesse pageda.. hahaha

Aga lähen siis minu suure debüüdiga (näe, uhked eesti sõnad ei olegi veel ununenud :D) edasi. Kui aus olla, siis oli mul ikka päris suur närv sees. Nii tahtsin ju läbi joosta ilma igasuguste raskusteta. Jooks hakkas juba hommikul kell 9:00. Minu jaoks oli kaks negatiivset tegurit: esiteks liiga varajane hommikutund jooksmiseks ja teiseks kuumus. Meil on siin juba 'üsna' soe + 27 :D Õnneks läks nädala lõpu poole veidi jahedamaks ja hetkel on ka pilves. Vahelduseks pole paha. Selleks, et õigeks ajaks Skopjesse jõuda tõusin juba 5:30, et jõuda 6:30 bussile. Teadagi ei ole ma hommiku inimene ja süüa oli ka ikka enne vaja, et jõudu koguda. Kohale jõudes panin jooksuriided selga, oma koti ära hoidlasse, tegin soojenduse ja jäin starti ootama. Ja siis läkski lahti. Kogu aeg alguses korrutasin endale, et tuleb enda tempot hoida ja mitte teistega võistelda. Nii mõnigi, kellest hiljem möödusin, oli alguses see 'kimaja', kes minust mööda pani. 

Ütlen ausalt: ei olnud raske joosta. Kordagi ei tekkinud hetke, et vat nüüd enam edasi ei jookse. Ma oleks võinud endast rohkemi anda. Kuna see oli aga minu esimene seda laadi võistlus, siis ei olnud mul õrna aimugi, kuidas see kõik olema saab ja kuidas ma end tunnen jne. Järgmine kord juba tean. 

Lõpetasin siis 21km ajaga 2:13:41 ja olin 201. Pilte kah minust.

Jooksen:

Finish:

Peale jooksu: 

Järeldused peale jooksu: vajan uusi jooksutosse, pean võtma veidi kaalust alla, siis on kergem, enne järgmist võistlust lasen oma tublil vennal mulle treeningkava teha.

Kõige lõpetuseks: MA OLEN ISE VÄGA RAHUL! :)