Ајде Mакедонија pilootkoristus!

Nagu lubasin, siis kirjutan Ајде Mакедонија pilootkoristusest Lipkovos. Koristus toimus 22. aprillil. Jah, ma tean, et juba kuu aega tagasi, aga mul on hea mälu ja emotsioonid seisavad ka aastaid meeles (see vist ei ole nii hea asi). 21. hilja õhtul jõudsin tagasi Sarajevost ja kohe hommikul oli varajane äratus. Ilm oli Kumanovos tunduvalt parem ja soojem kui Sarajevos ja see tegi juba hommikul tuju heaks. Kahjuks, aga ei läinud pilootkoristus päris nii nagu me kõik olime lootnud.

NB! Kohustuslik lugemine Gerlile! Ta teab, mida ma silmas pean.. heh..

Hakkan siis algusest. Peale läbirääkimisi Ајде Mакедонија'ga otsustas CID olla partner organisatsiooniks Kumanovo ja Lipkovo piirkonnas. Esialgseks eesmärgiks oli tõsta kohalike koolinoorte teadlikkust prügikästitlusest ja lüüa kaasa Lipkovo pilootkoristuse aktsioonis 22. aprillil. Valisime oma sihtrühmaks koolinoored, kuna oleme noorteorganisatsioon ning meie võimuses ei ole muu rahvastiku kaasamine. Siin tuleb juba kohalik omavalitsus mängu. Teadlikkuse tõstmise meetodiks valisime workshop'id. Selleks, et saada luba nende  läbiviimiseks keskkoolis tuli eelnevalt saada  Ајде Mакедонија  liikumise käest kiri ministeeriumilt, et nad toetavad aktsioonid jne. See sama kiri minu teada saadetid ka kõikidele omavalitsustele laiali. Leppisime siis direktoriga telefoni teel kohtumise kokku ja läksaime rõõmsal meelel paber näpus Lipkovosse kooli külastama. Direktor polnud üldse nii rõõmus meid nähes. Esiteks on tema seal lihtsalt tõenäoliselt raha teenimas ja ei oma suuri huve koolielu parandamisel. Teiseks oli ta kindlalt veendunud, et me soovime kooli nn siseneda selleks, et seal raha teenida ja endale nime teha. Lindita mainis, et minevikus oli see kahjuks paljude MTÜdega nii olnud ja nüüd on inimesed veidi skeptilised. Lindital õnnestus direktorit veenda. Saime loa külastada kooli igal reedel 12:00 - 12:45. See oli kahe vahetuse vahel ning ainult esimese vahetuse õpilased said võimaluse meie workshopidest osa v6tta. Kell 13:00 läks neil juba buss, mis viis õpilased ümberkaudsetesse küladesse. Nimelt käib Lipkovos koolis ligi 440 õpilast ja üle 300 neist elavad ümberkaudsetes külades.

Ma arvan, et workshop'id olid meil väga edukad, kuna igat workshop'i külastas keskmisel 30 õpilast ja oli näha, et äratasime neis huvi. Vahet ei olegi, kas seetõttu, et oleme välismaalased ja neile on selline mitteformaalne õppimisviis täiesti uus või suutsime me neid ka pürgi osas mõtlema panna. Igatahes avasime me CID'ile ja Bujrumile ukse, et sealsete koolinoortega veel ka tulevikus koostööd teha ja see on suur saavutus. Lipkovo oli 2001. aasta rahutuste ajal piirkond, kuhu minek oli keelatud (või midagi sellist) ja siiamaani on see olnud suht suletud piirkond, kuhu makedoonlased niisama ei lähe. Lipkovo on siis albaanlaste küla.

Aga edasi.. peale 3ndat workshop'i käisime siis ka piirkonda kaardistamas. Meil tuli seda teha tavalise foroaparaadi ja välja prinditud kaardi abil, aga kuna küla ei ole suur, siis ei olnud hullu. Minuga koos olid veel kohalikku 4 tüdrukut. Neile nii meeldis minuga inglise keelt rääkida. Nad ei olnud seda veel mitte kunagi varem välismaalasega teinud. Päris huvitav, mis. Pilt kah (mul ikka kriips kõrvuni):

Ja 4nda workshop'i ajal tegime postreid, et pilootkoristuse päeva külas promoda:

Nädal enne pilootaktsiooni, mil tegelikult kõik detailid (vähem või rohkem) alles paika said, olin ma Sarajevos. Kelly ja Jori aitasid sel ajal hoida asjadel silma peal ja olla kontaktsikuks meie poolt. Reedel ehk siis 2 päeva enne koristust oli kohtumine kohaliku omavalitsusega. Jah, huvitav küll, miks alles nii hilja, eksole. See oleks pidanud juba kuid tagasi juhtuma. Meie olime plaaninud oma koristuse teha ainult Lipkovo külas, ka õpilastele olid seda räägitud ja promotod. Ja siis kohtumisel kohaliku omavalitsusega hakati rääkima ka ümberkaudsete külade koristamisest ja seda raiuti ja raiuti. Kui nii  Ајде Mакедонија  kui ka meie poolsed esindajad üritasin selgeks teha, et see ei ole meie plaanis ja meil ei jagu selleks piisavalt ressursse, siis süüdistati, et me ei ole oma aktsiooni korralikult läbi mõelnud, kõik on organiseerimata jne. Ei olnud nii!

Aga ei jäänud muud üle, kui siis tuli nende poolse nõudmisega leppida, kuna vastasel korral ei oleks võibolla üldse saanud luba jätkata.

Tulemus oli siis kahjuks see, et mitte ühtegi küla ei suutnud me korralikult puhtaks teha, meil ei jätkunud piisavalt abikäsi ja ka kindad ning prügikotid said mingil hetkel otsa. Ja kooli direktor oli meie peale veidi pahane (talle me saatsime ilusti ametliku tänukirja jne., tulevikku silmas pidades oli see hädavajalik :P)

Muidugi ei ole tegemist läbikukkumisega, sest aktsioon ju toimus, saime kontakti sealsete kooliõpilastega ja palju on õppida suureks koristustalgudeks, mis toimub oktoobrikuus. Hetkel veel ei ole kindel, kui palju võimalusi on CID'il ja Bujrum'il oma poolne panus anda, kuid Rahu Korpuse vabatahtlikud ja mina oleme motiveeritud aitama.

Ајде Mакедонија! Eja Maqedoni!


Paar pilti koristuspäevalt: