Niisama lobisen ...

1. Kui jooksmas käin, siis väga tihti teevad minuga juttu just vanemad meesterahvad, kes on tulnud jõe äärde jalutama, ka veidi sporti tegema või sõbrast kalamehega juttu tegema (raske uskuda, kas nad sealt sodi seest üldse midagi saavad ka. ju saavad, sest iga kord on neid seal oma 3-4 tükki ikka õngitsemas või on lihtsalt igav ja lootus suur). Nad üritavad midagi mulle öelda just enamasti teisel korral, kui neist möödun. Jooksen nimelt pikki jõge, sealt veidi edasi ja siis tagasi - üks selline ots on umbes-täpselt 5km. Enamasti ma nendele kommentaaridele ei vasta, vahel reageerin naeratusega.. Ega ju aru ei saa, mida nad ütlevad. Kui siis õige pisut. Midagi niisama, et tubli ja kui kõva tuul väljas, siis et vastu tuult on ikka palju raskem joosta jne. Ühesõnaga tühi loba.

Täna oli üks vanem meesterahvas ka sportimas. Natukene jooksis, siis kõndis jne. Väga tubli temast, et end vormis hoiab. Teisel möödumisel temast üritas juttu teha. Ma ei saanud aru, naeratasin ja jätkasin jooksmist. Kui uuele ringili läksin, siis oli ta taas seal. Kohe oli näha, et tahab veel miskit rääkida. Mul ei jäänud siis seekord muud üle, kui öelda talle, et ma kahjuks räägin väga vähe makedoonia keelt. Tuli välja, et tema ka (otseloomulikult tunduvalt rohkem kui mina :D) Uuris, kust ma tulen ja mis ma teen Makedoonias. Üritasin oma õpitut veidi rakendada. Natukene tuli välja. Nii palju sain aru, et ta on äriasjus Kumanovos Või midagi sellist. Igatahes surus mul kätt, ütles, et tore kohtuda ja et tubli, et sporti teen. Jooksin edasi ja mõtlesin, et hullult äge. Seda Eestis ei juhtuks :)

2. Kui eile jooksmas käisin, siis oli veidi teine kogemus. Vanem naisterahavas, kes ei olnud just kõige parema väljanägemise juures küsis suitsu. Kust krt ma joostes üldse selle suitsu võtma peaks??? Isegi kui ma oleks suitsetaja on see minu arvates mega rumal küsimus. Mõndadest asjadest mu mõistus lihtsalt keeldub aru saamast.

3. Jõe juures ristteel on keegi valgufoori kongreetselt maha sõitnud. Ainult post ise on veel alles. Nüüd on seal tee ületamine tunduvalt raskem. Igakord on hirm, et tuleb mõni ootamatu taksojuht, kes tahab mind taas alla ajada.

4. Siinsed autojuhid on ikka megaülbed. Iga päev tekib tahtmine vähemalt ühel neist nägu täis sõimata. Ega tegeltikult jala liiklejad paremad ei ole. Neil on jumalast savi, kas Sul on soov neist mööduda või mitte ja kui leiad ruumi selle teostamiseks, siis ei tule neil mõttessegi veidi kõrvale astuda. Ma tean jah, et seda juhtub mujal ka, aga siin on see kuidagi eriti tuntav.

5. Siin sõidetakase rolleritega ilma kiivrita. Tihti võib rolleri pealt leida mitte üks või kaks inimest, vaid kolm.  Eelmisel nädalal just nägin situatsiooni, kuidas üks tüdruk ootas sõpru. Siuke üsna trullakas neiu. Tulid kaks sõbrannat rolleriga. Plaan oli, et võtavad tema ka peale. Ma juba jõudsin peast läbi mõelda, et huvitav, kuhu nad ta küll mahutavad. Ei ole ju ruumi. Aga näe, ära tegid. 

Ka terved pered sõidavad koos. Laps istub kõige ees, siis isa, kes juhib ja taga on ema.

Vahel võib kohata ka isasid, kes on oma u 2-3 aastase lapse sõidule viinud. Laps istub isa ees. Hoiab ise lenksudest kinni, kiivrit ei kanna, kuidagi kinnitatud ei ole. Mida nad küll mõtlevad???

6. Ja siis arvavad mootoratturid, et jumalast lahe on kesklinnas näidata, mida nad teha suudavad ja kui kõvasti on nende sõiduriist võimeline undama. Ja seda mitte ainult päeval, vahel ka kell 3 öösel. Otse minu akna all. 

7. Politsei on siin kummaline. Tundub, et nende vorm kannab endaga kaasas ikka mega suurt autoriteeti ja kõik tahavad neile pugeda. Nujah, kas just tahavad. Neil ei ole lihtsalt valikut. Näiteks, kui viimati Skopjest Kumanovosse sõitsin, siis oli buss puupüsti rahvast täis. Siin nimelt ka pikamaa bussides topitakse see nii täis, et enam keadagi peale ei mahu. Olin üks viimaseid, kes veel kiirelt bussi hüppas, kui see juba veidi liikuma oli hakanud (jah, sain selle ka siin ära kogeda :P). Kuna buss oli rahvast nii täis, siis seisin suht-koht bussijuhi kõrval. Skopje bussijaamast väljudes peatub buss linna sees veel paaris kohas. Kuna enam ruumi ei olnud, siis ei saanud ilmselgelt rohkem inimesi peale võtta. Väljaarvatud kaks politseinikku, kes lihtsalt tuli ära mahutada. Astusid rahulikkult bussi ja ei teinud isegi mitte välja, et inimesed püsti seisavad ja see ohtlik on. Kui oleks juhtunud, et bussil oleks olnud vajadus kasvõi veidigi järsemalt pidurdada, siis ma oleks ilmselgelt, kes teab kuhu lennanud, kuna mul oli võimalus hoida kinni ainult ühe käega ja seda ka poole jõuga.  Heh...

Eile jooksutiirul väga kummalises kohas seisid kaks politseinikku. Linnast väljas maantee ääres (siin ma seda normaalseks ei pea). Enne, kui ma jõudsin mõelda, et mida huvitav nad seal teevad, nägid, kuidas nad jumalast suvalise auto kinni pidasid ja end linna poole sõita 'palusid'.. Ilmselgelt ei jäänud juhil muud üle.. hahaha..

8. Siin on palju kodutuid koeri. Kasse nii palju ei märkagi (eks neid on muidugi ka), aga koerad jäävad eriti silma. Sarajevos nt tundus neid isegi rohkem olevat. Sellist ajsa nagu koeravarjupaigad põhimõtteliselt ei eksisteeri. Nagu oma ühes varasemas postituses kirjutasin, siis kodutud koerad lihtsalt püütakse kinni, kastreeritakse, pannakes neile kõrva kollane märk mingi numbriga ja lastakse tagasi tänavale. Enamasti elavad nad kindlal tänaval, mille inimesed neile süüa annavad. Vahel võib kohata ka kahte koera korraga, kel levahel on ilmselgelt suur sõprus. Pikutavad koos, pesevad teineteist jne. Kesklinnas siin on ka kaks sellist koera. Täna kohtasin neid taas. Neid on armas koos vaadata ja nad panevad mõtlema.

9. Hetkel on abiturientidel kooli lõpetamise kuu. Neil on pidustused ja diplomi kätte saamine enne, kui eksameid tehakse ja üldse on  teada, kas nad need läbivad. Jus siis enamasti ikka kõik läbivad :D Eile oli neil minu teada ball. Linn on igatahes terve nädala olnud nende kisa-kära ja tähistamist täis. Päris vahva! :P

10. Ilmad on läinud ilusaks ja on hakatud pulmi pidama. Täna olen juba vähemalt 3 pulmarongi läbi linna sõitmas näinud. Siin on pulmadel ikka kuidagi suurem ja erilisem tähendus. Tähistatakse väga suurejooneliselt ja mitu päeva. Jumalast vahva oleks, kui saaks võimaluse ühte neist siin külastada ka. 

11. Siin võtavad inimesed isiklikult, kui nende pakutavast toidust ära ütled. Jah, alguses tehakse nalja, aga kui juba mitmendat korda ütled ei, siis on nende nägudest näha, et see ei ole ok. Seega olen õppinud viisakalt vastu võtma ja vahel pakutava lihtsalt kuskile lauanurga peale jätma. See on vist nii paljudes kultuurides, et toit omab suurt tähendust ja ühendab inimesi. Minu jaks on ikkagi raske mõista, et miks ma ei võiks öelda ei? Miks ma pean sööma viisakusest, siis kui mul ei ole parasjagu söögiaeg või kõht tühi? Ma pean seda suhtumist veel endas parandama :)

Üldiselt ma toidu üle ei nurise, sest neil on siin väga palju head ja paremat. Võibolla just ajabki nurisema see, et seda on liiga palju ja siis ununeb korralik ja tervslik toitumine ära. Ja kui end taas järje peale saad, siis tuleb üritus, kus laud on lookas ning head ja paremat täis :D 

Magusad asjad on siin kõik niiiiiiiiiiiiiii head :P Ema ja isa, kui tulete, siis viin teid esimese asjana 'Cафир'i'  hommikusöögile. Küll siis näete, mida ma silmas pean :P

Kanafilee on siin ka näiteks parem kui meil. Ma ei tea, mis valemiga, aga olen seda siin praadinud täiesti ilma õlita, maitsestamiseks kasutanud ainult soola ja pipar ja mega hea. Ei ole üldse kuiv ega midagi. Nämma!

Eesti kodujuust ja teraleib saavad aga vist olema esimesed asjad, mida ma koju naastes süüa tahan :D Kuna siin ei ole leiba, mida ma süüa sooviks, siis olen enda jaoks avastanud paisutatud riisileivakesed. Ja eriti head on nad tuunikalaga. Nu ikka nii mega hea. Parem kui shokolaad :P 

See vist hetkel kõik! :) Mul endiselt kõik super hästi ja naudin oma elu siin :P