Siuke värk ..

Täna on väljas veidi tuulisem ja mingi aeg oli täitsa tormine olnud (mina vist siis magsin) ja kesklinnas keskväljaku juures juhtus selline asi. Katus.

Julm värk!

Huvitavat

Juhtusin just lugema Kristeli blogi, kes on vabatahtlik Skopjes ja alustas oma teenistus samuti veebruarikuus. Ta toob välja mõned huvitavad tähelepanekud ja just nii olen ka mina asjast aru saanud. Õnneks organisatsioon, kus mina töötan on siiski Kumanovo linnavalitususe poolt mingilmääral tunnustatud ja linnapea ise on CIDile suureks sõbraks. Seni on CID rahastused tulnud Unicefi kaudu, aga hetkel käimas olev projekt hakkab lõppema ja ei ole teada, mida tulevik toob. Kuskil septembrikuus( või oli see juuli ..hmmm..) lubas ka kohalik linnavalitus omaltpoolt toetada. Loodame parimat!

Siin siis need huvitavad tähelepanekud Kristeli blogist ja tema blogi link ka > Minu Makedoonia

1) Kui saad trahvi (olgu see siis liiklustrahv, või mis iganes) ja maksad selle 2 nädala jooksul, saad 50% soodustust. Ehk siis, kui saad trahvi 200€ ja maksad selle 2 nädala jooksul ära, pead maksma vaid 100€

2) Kui riigikoguliige läheb tööle, siis saadab teda politseieskort ja tänavad pannakse ajutiselt kinni.

3) Väljas on -2 kraadi külma ja sajab kerged lund - koolis suletakse ja bussid sõidavad ebaregulaarselt, kui üldse

4) Klubis olevad inimesed EI TANTSI, vaid seisavad laudade ääres ning joovad õlut.

5) Tõelisi blonde kohtab väga harva

6) Koerad püütakse tänavalt kinni, kastreeritakse ja vaktsineeritakse, neile pannakse kõrva märgistus ja lastakse tagasi tänavatele, neist saavad linnakoerad.

7) Koolides ei ole mingeid õpilaste ühendusi

8) Omavalitsused ei toeta noorsootööd, tegelikult noorsootööd üldsegi ei tunnistata

9) Koolides ei toimu tunniväliseid tegevusi

10) Koolides käivad õpilased kahes vahetuses: hommikust lõunani ja lõunast õhtuni, kuna on liiga vähe koolimajasid

Vut nii on lood!

Juba 3. pühapäev siin

Nädalad lähevad siin kuidagi imekiirusega. Jälle on pühapäev. Täna suutsin veidi kauem magada. Teistel päevadel  juba kell 7.00 hommikul kõps silmad lahti ja uni läinud. Hmmm... Ei kõla nagi eriti minu moodi.

Nädal on läinud tööle sisseelamise ja ilusa ilma nautimise tähe all. Siin on tõepoolest juba kevad käed. Kui eile hommikul 11 paiku jooksma läksin, siis olin ilmselgelt liiga paksult end riidesse pannud. T-särgi väel oleks olnud täiesti paras joosta. Nii mõnus ja soe ilm! Täna oli mul plaanis võtta kaamera ja minna veidi linna ja inimesi pildistama, kuid täna on päike kadunud ja otsustasin selle tegevuse edasi lükata. Huvitavaid karaktereid näeb siin igatahes igapäev ja väga tavaline on näiteks turu juures kohata hobuse vankrit. Kindlasti luban, et jagan teile pilte :)

Rooma lastest on kahju. Neid näeb ikka siin ja seal ringi jõlkumas ja raha lunimas. Eile kui jooksin, siis umbes viis 4-6 aastased rooma last lihtsalt otsustas minu jooksutee blokeerida. Võtsid kätest kinni ja küsisid raha. Nu, ma vähemalt arvan, et seda nad tegin, kuna nende keelt ma ju ei mõista. Ütlesin neile: "Sorry, I do not speak you language," võtsin nende kätest kinni ja tõmbasin lahti, et edasi joosta. Õnneks sellega asi piirdus selleks korraks.

Kodutuid koeri näeb ka siin palju ringi liikumas. Aga nad pidavat olema täiesti rahulikud ja mitte ohtlikud. Kahju neist koertest. Neljapäeval üks neist lihtsalt kõndis keset teed ringi ratast ja tundus olevat täiesti kadunud ja ilmselgelt näljast nõrkemas. Jah, neil on küll koerte varjupaik, aga tundub, et ega see siin eriti ei toimi. Ei oskagi tegelikult selle kohta suurt rohkem midagi kosta. Ehk aja möödudes saan rohkem teada.

Makedoonias on hetkel väga aktuaalne arutelu noorsoo poliitika üle (youth police) ja CID võtab sellest aktiivselt osa. Teisipäeval toimus kohalik foorum kohalike noortega, et tutvustada neile statistikat, noorsoo poliitika olemust ja noorte töötuse probleemi ning kuulda nende arvamust. Kohale tuli ligi 80 kohalikku noort. Kumanovos moodustab 25% elanikkonnast noored ja ligi 25% neist on töötud.  Neljapäeval oli Stefan kutsutud kohaliku telejaama otse-eetrisse sellest rääkima. Tal läks väga hästi. Eks nüüd ole näha, kas suudetakse revolutsioon korraldada (kui ma saan nii eesti keeles end väljendada). Lähemalt saad lugeda siit, kui huvi. 

Neljapäeval oli mul esimene mentori kohtumine Stefaniga. EVS üldjuhul nähakse mentorit, kui inimest, kes viib sind erinevatesse kohtadesse, tutvustab kohalikku elu, abistab igapäeva küsimustes ja viib vb isegi baari mõnele õllele. Aga CID on enda jaoks mentori ülesande teisiti lahti mõtestanud ja minu arvates on see suurepärane. Mentoriga kohtumised sisaldavad pigem seda, kuidas on seni läinud, kuidas isiklikud eesmärgid ja tööalased eemärgid kokku sobivad jne. Istusime ühte kohalikku söögikohta/baari nimega Safir maha ja rääkisime üldiselt, kuidas mentori programm välja näeb ning kuidas esimesed paar nädalat läinud on. Koht, kus istusime oli väga mõnus ja vaiksem, kui enamik baare. Enamasti, kui siin kuskile baari või söögikohta lähed, siis on muusika nii vali, et normaalset vestlust on suht võimatu pidada. Mentoriga kohtumised hakkavad toimuma igal neljapäeval ja järgmiseks neljapäevaks otsustasime, et panen kirja eemsärgid, mida ma aprillis toimuva on-arrival kohtumiseni saavutada sooviksin. On-arrival kohtumine toimub kuskil 16. aprilli kanti, kuhu tulevad kõik Balkanis olevad vabatahtlikud kokku ja veedavad 1 nädala koos.

Reedel oli Eestil sünnipäev ja selle puhul otsustasin ma CID inimestele valmistada vastlakukleid ja vaatasime filmi "Nimed Marmortahvlil". Kukleid tegid ise täiesti esimest korda (Eestis olen neid ikka alati ainult poest ostnud) ja imemaitsvad tulid.

Ma sõin ise kokku vist 3 kuklit :P Kõigile teiselte ka maitsesid väga. Huvitav oli vaadata, kuidas igaüks leidis oma jaoks viisi, kuidas seda kuklit süüa :D Meie oleme ikka harjunud mütsi pealt võtma jne. Lisaks tõid ka teised Eesti pidupäeva puhul mõne maiustuse. Igatahes sai palju magusat söödud, just nagu üks pidupäev minu arvates olema peakski :P ja mitte mingeid süümepiinu :P

 "Nimed marmortahvlil" oli mõne jaoks huvitav, mõne jaoks vähem huvitav. Kõige rohkem nalju tehti nn armastustseeni üle ja kas Ahas ikka suudleb Martat või mitte. Hmmm.. veidi kummaline minu jaoks, aga nuh, seda olen ma juba taibanud, et siinsed noored on teistmoodi veidi: kärarikkamad.

Peale filmi läksid teised veel välja, aga mina otsustasin minna koju. Nu ei ole tahtmist kuskile baari minna, kus ei ole võimalik ei liikuda, ega teistega liiga valju muusika tõttu suhelda. Aga eks ma pean ikka selle baari tuuri üks päev ette võtma, kas või seetõttu, et siinsete inimestega paremaid suhteid luua ja kohalikku kultuuri kogeda :)

Võtsin endale ka eesmärgiks iga nädal midagi uut maitsta, mis tundub vähegi teistmoodi. See nädal maitsesid ühtesid küpsiseid, mis olid tuhksuhkruga kaetud. Poes polnud absoluutselt aru saada, millega täpsemalt tegu. Sai ära maitstud ja väga head :P

Järgmise korrani! :)

Tere kevad! ja pool maraton Skopjes

Nu siin on küll nüüd kevad käes. Päike lõõmab soojalt, mina vahetasin oma paksema jope tagi vastu ja linnas on veel ainult paaris kohas lund näha. Nii, kui läks sulaks hakkasid nad lund linnas välja viima. Mulle see meeldib :P

Täna käisin esimest korda siin jooksmas ka. Lausa tund aega tuli kokku. Olin kindlel, et üle 40min välja ei venita, kuna pole 3kuud jooksmisega tegelenud, aga tundub, et vorm polegi nii sitt. Nuh, ega ma siis ju 3 kuud treenimata olnud. Ilma spordita pole elu täiuslik!

Otsustasin, et 6. mail võtan osa Skopje Maratonist, kus jooksen pool maratoni. Mis see 21km siis ikka ära ei ole, onju! Lubasin selle juba intervjuul ka välja, seega ega taganeda ei saa :D Mis siis muud, kui nüüd regulaarselt jooksma!

Kes veel Skopjesse maratonile tuleb? Sander?

CID uudiskiri Veebruar 2012, raadio intervjuu ja vastlakuklid

Mina ja Magde vastutame alates nüüdsest CID uudiskirja kirjutamise, avaldamise ja saatmise eest kontaktidele. Täna saatsin välja veebruari uudiskirja. Loe Sina ka :) Kui klikid lingile The Road to Kumanovo, siis leiad ühe tuttava näo kah :P

NEWSMAIL February 2012

Kolmapäeval on MultiKulti noorte raadios eetris minult ja Danilt võetud intervjuu. Täna käisime seda lindistamas. Issand, kui jube on oma häält kuulda, keel läheb täiega sõlme ja sõnad ununevad ära. Kuna ma raadio meeskonnaga tööle hakkan (püüan nende tegevusse luua paremat struktuuri, panna paika, kes on vastutav, mille eest, kes teeb mida jne. ning püüan tõsta kuulajate arvu), siis võibolla saab isegi nn eetri hirmust üle ja ühel päeval viin ise ka ühe raadio show läbi :P 

Raadiot saad kuulata siit MultiKulti Youth Radio

Ahjaaa.. pühapäeva õhtul tuli vesi ka tagasi. Aga, ega see olnud veel kõik. Meie soojavee boiler on otsustanud töötada, kuidas ise tahab. Täna hommikul sooja vett igatahes ei olnud. Vana hea kausiga pesemine tuli taas käiku võtta. Paar tundi tagasi käis torumees vaatamas ja tegi midagi. Luges sõnad peale, mis nuppe me puudutada ei tohi ja loodetavasti nüüd töötab. Kuigi ma kahtlen selles sügavalt. Ei tohi unustada, kus riigis ma ikkagi viibin :D

Veel üks uudis ... Just praegu avasin Facebookis CID Movie Crew lehel arutelu, et reedel võiks teha eesti filmi vaatamise õhtu ja süüa vastlakukleid. Mida mina muidugi valmistan (kai saadetud retsepti järgi :P) Homme on ju ikkagi vastlapäev ja reedel Iseseivuspäev. Panin ka pildi vastlakuklitest üles ja kohe tulid jaatavad laused, et kindlasti korraldame ära. Krt, pean nüüd ju küpsetama siis :D Loodan, et õnnestub allalaadida "Nimed marmortahvlil" film ja leida inglise keelses subtiitrid. Vahva!!! Krt, ma tunnen end siin juba üsna koduselt :D

Sööge homme minu eest ka 3 vastlakulit!

Walestonia Evening!

Reedel (17.02) otsustasime siis korraldada Walestonia õhtu. Valmistasin juba kolmapäeva õhtul ette ettekande minust endast ja Eestist ning panin kirja, mis mul toidu valmistamiseks osta tuleb. Otsustasin valmistada kartulisalatit, kiluvõilebu munaga ja täidetud muna. Ja pakkuda kaasa võttud kolme erinevat eesti kommi: Mesikäpp, Oravake ja Kaseke. Kama pulbrit ma jah kahjuks endaga kaasa ei võtnud. Ei tahtnud riskida, et see mul kohvris hiljem laiali oleks. Ja elu on näidanud ka, et see eriti rahvast ei tõmba.

Kõige raskem oli poest leida hapukoore laadsed asja ja milline see õige kilu peaks olema. Hapukoore laadne asi on neil olemas, aga veidi liiga paks. Lahejendasin seda veidi maitsestamata jogurtiga ja voilaa, saingi, mida vaja. Kilu ostmisega läksin ma ikka alt. See, mis ostsin oli hoopis sprot. Ei näe ju konservi sisse. Nujah, väga maitsvad võileivad tulid sellegipoolest :P

Osa kartulisalatist hakkisin valmis juba neljapäeva õhtul, kuna ma ei olnud kindel, kui palju aega mul reedel on. Kartulisalat tuli igatahes täpselt selline nagu ta minu arvates peab olema. Imehea :P Täidetud mune tegin ma ise täiesti esimest korda ja pean ausalt ütlema, et krdi maitsvad tulid. Samuti sproti võileivad munaga. Nämma :P Hea, et mulle endale maitsesid eksole.. hahaha...

Dan otsustav valmistada traditsioonilisi Wales'i kooke. Ta polnud kunagi varem neid teinud, söögitegemisest rääkimata :D Köök oli segamini ja tema suht hullumas, aga tehtud ta sai. Olen neid varem ka saanud maitsa ja minu arvates tulid tema omad täpselt sama maitsvad.

Sellised nägid siis välja meid tutvustavad lauad:

Walestonia õhtu pidi hakkama 20.00. Mõned üksikud jõudsid enam-vähem õigeks ajaks. Aga nagu makedoonlastele omane, siis enamik neist tuli 21.00 ja 21.30 vahel. Mis seal ikka. Ootasime, kuni enamik oli kohal ja alustasime esitlusega. Mina tutvustasin end ja Eestis esimesena. Ütlen kohe ausalt, et toit eriti peale ei läinud :D Nad maitsesid küll, aga näha oli, et mitte just nende maitse. Aga ma tean, et imehea tuli ja see on peamine :P Ma ju ise maitsesin! Kommid läksid peale aga kõigile ja kohe väga!

Mõned pildid veel:

Peale nn ametlikku osa läksime edasi baari nimega Cube. See asub meie korteriga samas majas, seega pole just kaugelt koju minna :P Cube oli täiega ülerahvastatud ja väga meeldiv seal tegelikult ei olnud. Õnneks leidus neil väga head tumedat õlut :P Baaris olles taipasin, kui lühikesed enamik makedoonlasi on. Kui ma Eestis tunnen end pigem veidi lühemat kasvu naisena, siis siin küll mitte. Pigem olen pikemavõitu. Huvitav tähelepanek! Cubest läksime edasi ka veel teise baari, mille nime ma kahjuks ei mäleta. Sinna ma kauaks ei jäänud, kuna polnud erilist tahtmist vägas väga olla. Ei tea. Talvel ei viitis nagu käia sellistes kohades kuidagi. Ühe hea asja avastasin teises baaris. Neil on seal nn seisulauad ja laudade alla on pandud nagid, kuhu saab oma joped riputada. Gerli, kui satud Nimeta baar, siis palu neil endale ka sellised muretseda. Siis kaob kohe jope panemise mure ära :P Lisaks ei tule neil baaris olles kohe jookide eest maksta. Maksad, kui hakkad koju minema. Vähemalt nendega, kelle nägu tuntakse on küll nii. Väga vinge!

Natukene kultuuri shokki kah ...

Tere taas .. meil ei ole vett. Kohe üldse mitte. Juba teist päeva. Lihtsalt nii vahva! Eile arvasime, et võibolla ainult meie majas, aga täna selgus, et suurem osa Kumanovost on ilma veeta. Ja see pole ikka veel tagasi. Kui homme ka pole, siis ma ei tea, mis juhtuma hakkab. Krt!!!

.. aga kuidas siis minu nädal möödus.  Alustan kolmapäevast. Oma viimases postituses mainisin, et kolmapäeval läheme vaatame Ivanaga, kuidas siinne aeroobika on. Ilmselgelt me ei jõudnuki sinna :) Aga sellest pole midagi. Tundub, et lumi hakkab siin sulama ja õues on juba kevadet näha. Homme lähen uurin, kas saan juba jooksma minna :P 

Püüan hetkel meenutada, mis veel kolmapäeval juhtus. Rääkisime Ivanaga minu tööst raadio grupis lähemalt ja Magde näitas mulle, kuidas nad järgmise päeva programmid valmis panevad. Kogu programmi lindistamine järgmiseks nädalaks toimub nädalavahetusel, aga iga päeva õhtul käib 1 vastutavatest isikutest ja sätib järgmise päeval eetris olevad programmid paika. Vähemalt ühe päeva nädalavahetustest hakkan ma siis suure tõenäosusega raadio grupiga koos järgmise nädala programmi lindistama. Enamasti laupäeviti. Mis tähendab siis seda, et vähemalt 1 päev nädala sees peaks mul vaba olema. Ja kui ei olegi, siis pole ka sellest midagi. Hetkel on niikuinii kõik siin veel veidi liiga kaootline ja mida rohkem on tegevust seda parem. Ja ma usun, et kui soovin, kuskile paariks päevaks sõita, siis on mul kindlasti see võimalus :) 

Neljapäeval hommikul näitas Lindita meile ühte nende noortekeskustest, mis küll hetkel külma tõttu on suletud, aga suvel toimub neil seal palju üritusi. Hetkel on ta suletud, kuna ruumid on suured ja neil ei ole võimalus neid mitte kuidagi kütta. Noortekeskuse maja ise on aga väljast väga silmapaistev. Roosa :P Mina arvan, et see on vahva. Dan ei olnud eriti vaimustuses ja kritiseeris. Dan üldse kritiseerib nii palju ja võrdleb kõike oma riigiga. Ja ärritub nii krdi kergelt. Tal läheb sellise hoiakuga küll siin raskeks. Ma püüan võimalikult vähe sellest välja teha ja ignoreerida. Mul on elus neid ärritujaid juba niigi palju olnud. Ma enam ei taha, sest ma ei saa sellest närvitsemisest aru. Täielik tühja kargamine! Ja nüüd ma pean sellisega korterit jagama. Hmmm ...

Peale noortekeskuse külastamist viis Lindita meid kahte kohalikku gümnaasiumisse: Makedoonia ja Albaania. Seal käivad noored vanuses 14-18. Need kaks kooli asuvad täiesti kõrvuti. Ma isegi ütleksin, et see on sama maja, aga kahe hoone vahel olev uks on lukus. Nad ainult jagavad kooli keskel olevat nn mänguväljakut, kuhu saab vahetundide ajal minna. Selleks, et vältida noorte vahelisi konflikte alustab üks koolidest tunde hommikul 30 min varem kui teine. Kõlab kurvalt võ mis. Mõned pildid Makedoonia kooli nn eeshallist. Mulle nii meeldis. Maja ise on muidugi väga-väga vana.

Lisaks saime neljapäeval ja reedel kogeda ka nii mõndagi rohkem "kultuurilist". Kolmapäeval viis Stefan mind ja Dani kohalikule konverentsile, kus arutleti rooma rahvuse esindajate olukorra üle siinsees ühiskonnas. Kokku olid tulnud mitmed MTÜd ja organisatsioonid, kes roomslastega seotud probleemidega tegelevad. Meie olime siis CID esindajad :) Kui konverentsile jõudsime, siis oli see juba alanud, kõik istusid suure laua ümber ja kuulasid sissejuhatavat kõnet. Ausalt öeldes oli küll veidi kohmakas sinna minna, kuna keelt ei valda ja nagu oleks sattunud kuskile teisele planeedile. Kuna kuulajaid oli rohkem, kui laua taha istuma mahtus, siis olid ruumi paigutatud ka lisatoolid. Õnneks saime ka meie need lisatoolid ja ma istusin suhtleiselt toas oleva ühe posti taga, seega sai rahulilt vabakuulaja rollis olla. Või siis noh, lihtsalt ruumi täita, kuna keelt ju ei taipa. Meile pakuti kohe saabudes ka väikene tass kohvi (mis oli muide külm) ja pisteti mõned suveniirid ka näppu. Üks neist oli välgumihkel! Et keegi nagu mõtles, et vahva teeme oma organisatsiooni poolt vähe veidi teistmoodi meene. Hmmm.. ei, ei, ei.. välgumihkel on küll minu arvates üks väga halb mõte. 

Rääkides konverenti teemast lähemalt, siis arutleti selle üle, milline on just eelkõige rooma naiste olukord sealses ühiskonnas. Toodi välja mitmete uuringute tulemusi ja paar naist olid rääkimas ka enda kogemustest. Ka partei esindajad ei puudunud lauast. Kuna Stefan istus minu ja Dani vahele ning tõlkis meile olulisema, siis ma leian et kokkuvõttes oli see siiski huvitav ja kasulik kogemus. Mida head ma siis teada sain. Rooma naised sealses ühiskonnas väga allasurutud. Probleemi tuum asub nende enda kogukonnas, kus mehed ei kohtle naisi võrdväärsena.. Rooma naised abielluvad noorelt ja tihti on need vanemate poolt korraldatud abielud. Mõned neist lubavad tütre mehele, kes elab näiteks Saksamaal, lootes, et läbi selle saavad ka nemad ise parema elujärje peale. Tütred, kes aga saadetakse teise riiki ei ole võibolla kunagi oma tulevast abikaasat näinudki, nad ei tea, kuidas sealses ühiskonnas käituda, kuidas riietuda jne. Nad on täiesti abitud ja üksi. Kui palju lapsi perekonda sünnib on ka näiteks tihti mehe otsustada. Jube, mis! Meile näidati ka erinavid numbreid, kui palju rooma naistest lõpetavad üldse kooli ja kui palju neist lähevad ülikooli ning leiavad ka töö. Numbrid on aastatega paranenud, aga kui nende oma kogukonnas asjad ei muutu, siis on need välised näitajad ainult numbrid ja ei näita mingisugust tõelist muutust paremuse poole. Kurb kuulda!

Pidime konverentsil olema olema max 1,5 tundi, mis aga venis pea 3 tunni peale. Kõht läks seal istudes üha tühjemaks ja tühjemaks ning peale konverenti pidi meil veel olema keeletund. Olin üsna kindel, et keeletundi ma küll niiviisi üle ei ela. Siis tulid aga head uudiseid. Igakord peale sellelaadsed konverentsi pakutakse ka süüa. Jess : P

Korraga hakkasidki kuskilt tulema väga head toidulõhnad ja eemal olev laud täitus hea ja paremaga. Rääkijad ja meeleavaldajad ei tahtnud aga mitte kuidagi oma juttu lõpetada. Ikka oli kellegi veel midagi öelda. Ja nii läkski konverent pea 1,5 tundi oodatud lõppemisajast üle. Aga pole hullu. Estieks on see makedoonlastele väga omane ja  peale seda pakuti head ju paremat süüa: erinevad lihad, juustud jne. Proovisin kõike, mis tundus vähegi uus. Võibolla oli asi mu tühjas kõhus, aga väga maitsev oli :)

Keeletundi läksin juba rõõmsamalt ja täis indu endasse natukene Makedoonia keelt ammutada :) 

Neljapäeva õhtul oli mul veel kohtumine MultiKulti raadio noortega. Nad ok kõik väga vahvad ja ma usun, et meil saab väga hea koostöö olema. Otsustasime, et terve kuu aega nn mängime Secret Friend mängu, kus saad oma salajasele sõbrale väikeseid kingitusi teha ja neid ka ise vastu saada. Väga vahva meeskonna mäng. Mina juba tegin oma sõbrale esimese kingi ;)

Üks pilt ka kohtumisest:

Reede hommikul viis Stefan meid järgmisele nn huvitavale üritusele. Et meid taaskord ettevalmistada, kuidas siin asjad käivad. Nimelt toimus linnavalitsuses ühe raamatu esitlus, mis taaskord rääkis roomlastest ja nende ajaloost. Kuulajaskond koosnes enamjaolt noortest kooliõpilastest. Alguses luges üks mees paarilt A4 suuruselt paberilt maha trükitud raamatu tutvustuse ja siis anti sõna autorile endale. Oi, kuidas see mees võis rääkida. Stefan oli meile taaskord tõlgiks ja ise tema oli shokis, kui pikaks see kõik venis ja kui palju ebaolulist see mees kõik rääkis. Igatahes lahkusime meie mingi poole pealt. Ei olnud mõtet enam oma aega raisata. Edasi suundusime kohalikku paari, kus Stefan pakkus meile  kohvi. Issand kui hea see oli. Nii kreemjas ja magus. Täitsa lõpp. Ma võiks seda vist kogu aeg juua. Nuu nii hea :P 

Kohvitassi ääres rääkisime Makedoonlastest ja sellest, mida tuleb nendega suheldes arvesse võtta. Ütleme nii, et mõni asi oli veidi shokeeriv ja peale seda olen neid omadusi ka inimestes märkama hakanud. Mis täpsemalt räägin ehk kunagi hiljem lähemalt. Ma teen enne veidi vaatlustööd. Dan muidugi oli jälllegi paari asja peale veidi liialt ärritunud ja ei suutnud aru saada. Alati ei peagi aru saama, vaid tuleb end vastavalt olukorrale kohandada. Vat nii!

Edasi saime juba õhtuseid ettevalmistuis tegema hakata, sest Walestonia Evening ootas! :P

Uuel nädalal uue hooga ...

Nädalavahetusel juba tundus, et lumi hakkab sulama ja kevadine ilm piilub. Aga ohei, eile hommikul aknast välja vaadates oli lund korralikult juurde sadanud ja tekkis üpriski kodune tunne. Neil ei ole sellist talve olnud juba mitu-mitu aastat. Temperatuur ei tundunud ka enam nii jahe. Väga mõnus ilm.

Eile tutvusime veelgi lähemalt CID tööga - mida nad täpsemalt noortele korraldavad, millised näevad välja erinevad workshop'id, kuidas nad neid ettevalmistavad ning milliseid printsiipe oma töös järgivad. Rääkisime juba ka vabatahtlike tööst lähemalt, aga selleks, et me saaksime alustada on meil siiski vaja veel rohkem tundma õppida siinset ühiskonda ja kultuuri. Uus hooaeg hakkab märtsist - seega on meil sisseelamiseks veel mõned nädalad aega. Kuna ma otseselt noorsotööd õppinud ei ole, siis võtsin enese harimiseks mõned huvitavad raamatud ka lugemiseks: 

Eile oli meil ka teine keeletund. Seekord oli rõhk tähestiku õppimisel. Oi, see on mulle raske. Nu ikka ei tee vahet neil keerulistel tähtedel - tee, mis tahad! Aga mõnda asja oskab juba rääkida ka natukene: 

Не разбирам! Јас не зборувам македонску. Јас од Естонија. Јас зборyвам англиски

Hahaha ... ;o)

Eile õhtul süvenesin laenatud huvitavatesse raamatutesse ja viisin end rohkem kurssi Eestis läbi viidava "TORE" liikumisega. Ka siin soovitakse ka midagi sarnast teha ja ehk on info jagamiseks kasu. 

Täna tõusin juba vara 7.30. Lugesin uudiseid, kuulasin eesti raadiot ja nautisin hommikust päikesepaistet. 10 paiku oli meil järjekorde tund Makedoonia ühiskonnast ja meid viidi rohkem kurssi siinsee valitsuse, kohalike omavalitsusega ja nende tegevusega. Struktuur on üsnagi sarnane Eesti omale. Daniel ei taibanud, miks on ühel linnal lisaks linnavalitsusele ka vaja erinevate linnaosade valitsusi  :) Aga just nii on see korraldatud nii meil Tallinnas kui ka siin Skopjes. 

Järgmised päevad tunduvad tulema huvitavad ja täis tegevusi. Homme süveneme taas põhjalikumalt siinsesse kultuuri ja keelde. Lõuna paiku on mul koosolek MultKulti raadio tegijatega, kelle grupis ma tööd hakkan tegema ning lisaks viiakse mind kurssi igakuise uudiskirja toimetamisega. Raadio ja uudisikiri on 2 esimest asja, millega saan juba alustada ja siis juba sujuvalt minna teiste tegevuste juurde.

Homme õhtul läheme Ivanaga kohaliku aeroobikasse. Eks näis, kuidas see siin on ja võibolla kuni ilusamate ilmade tulekuni hakkan sellest 3 korda nädalas osa võtma :) 

Neljapäeval on mul raadio grupi ja sealsete noortega kohtumine ja järgmise nädala showde ettevalmistamine. Nad plaanivad korralada mulle tervituspeo. Nii vahva! 

Reedel oleme Daniel ja mina kutsunud kõik CID inimesed Walestonia õhtule :) 

Seal õhtul tutvustame iseendeid, meie riiki ja loodetavasti kohtume kõigi CID inimestega lähemalt. Facebooki tegin juba event'i ära ja külalised on kutsutud. Ettevalmistustega peab juba täna pihta hakkama. Vaja teha powerpoint esitlus ja mõelda, millist eesti pärast toitu on mul võimalik siin valmistada. Kahjuks ei saanud ma just palju kaasa võtta - kõigest mõned pakid eesti komme. Aga eesti pärase kartulisalati ja kiluvõileibadega peaks ma siin hakkama saama küll :P Ehk mõtleb veel miskit välja :o)

Olge musid ja nautike sõbrapäeva! :o)

Suured magusad musid minu Markole ka tänase päeva puhul! ;o)

Esimesed päevad Kumanovos

Esimene öö ma just eriti ei maganud. Saabudes oli tuba jahe ja tuli panna sisse see hiiglama suur radiaator, mis mul toas on. Kui see sisse lülitada, siis see teeb ikka kohutavalt valju häält. Hiljem saab selle välja lülitada ja jätta radiaator teatud temperatuurile. Seda ma muidugi esimene öö ei teadnud ja siis ta undas mul pool ööd ja ei lasknud magada :)

Järgmise päeva kohtumine oli kokkulepitud kell 11.00, et saaks veidi puhata. Minul aga läks uni ära juba üsna vara ja pakkisin oma asjad lahti ning tegin elamise hubaseks. Mul on see alati esimene asi mida ma teen -  asjad kappi ja kohver minema. Mulle ei meeldi koti otsas elamise tunne.

Kohe sain tunda ka Makedoonias elamise võlusid: sooja vett ei olnud ja köögis ei tule siiamaani üldse vett :D Soojendasin siis pliidil vett ja sain kuidagi pestud. Kuna eelmine päev terve päeva reisisin, siis ei saanud seda protseduuri mitte kuidagi kohe edasi lükata :) Hiljem selgus, et meil vist ei olnud boiler korralikult sees ja seetõttu ei olnud ka sooja vett. Nujah, ennegi kausi ääres pestud :)

Kell 11 kohtusime siis MultiKulti kontoris, mis asub elukohast 5min  kaugusel. Järgmisel nädalal nad kolivad uutesse ruumidesse ja siis on kontor minu elukohale veeli ligemal. Jippiii!!! Siin on üldse kõik nii käejala juures ja igale poole saab jala. See mulle meeldib! :P

Esimesel kohtumisel tutvustati meile organisatsiooni, selle tegemisi ja inimesi. Peale seda oli mul ja Danielil esimene keeletund Marijaga. Minul on keelt kergem õppida, kuna olen juba tähestikuga tuttav ja ka vene keelega on sarnasusi. Homme (13.02) on meil teine keele tund ja nädalavahetusega on juba nii palju küsimusi tekkinud, et kuidas üht või teist küsida või vastata. Nii tahaks juba osata midagi rääkida, aga eks see võtab veidi aega.

Peale keeletundi läksime me Linditaga politseisse, et minu siinolekust teavitada. Aga see pole veel kõik. Lisaks tuleb meil täita mingid registreerimispaberid ja teha foto, et nad saaks alustada minu ajutise ID-kaardi protsessi. Keeruline värk see siin. Nad tõid näiteks, et üks varasem vabatahtlik sai oma ID-kaardi kätte 20 päeva enne lahkumist. "Vahva!" Ma olen üldse esimene vabatahtlik, kes on siin esimesest päevast peale täiesti seaduslikult ja omab ajutise elamiloa pabereid. Kõik teised on 90 päeva tagant külastanud naaberriike ja siis tagasi tulnud. Ilma loata on lubatud riigis viibida 3 kuud. 

Kui politseis käidud, siis suundusime kõik koos kohalikku traditsioonilisse nn restorani lõunale. Päris restoraniks ma seda ei nimetaks, aga kuna ka linnapea oli samal ajal seal söömas, seega peab mingi uhkem koht vist olema. Neil on kombeks toitu teineteisega jagada. Kui keegi midagi lauda tellib, siis kel soovi saab ka sinu taldrikust võtta tüki ja maitsta. Asi, millega tuleb mul veel harjuda. Tellisin endale Makedoonia rahvustoidu Tavče Gravče, mis on valmistatud ubadest, sibulast, punasest paprikast, õlist. Maitsestamiseks kasutatkase punast ja musta pipart, soola ja peterselli. Muidugi on sellel roal ka erinevaid variatsioone ja iga kokk teeb seda veidi omamoodi. Väga maitsev oli igatahes. 

Välja näeb ta siis umbes-täpselt selline: 

Lisaks sain ka maitsta juustuvõiet, mida nad enamasti söövad saia peal. Minu arvates oli see nn liiga juustune, aga hea. Neil on siin kahte sorti juustu: valge juust ja kollane juust. Kui saan nende erinevusets täpsemalt sotti, siis räägin lähemalt

Peale lõunasööki läksime kontorisse tagasi ja sai veidi Internetis surfata, kuna kodus see veel ei tööta. Ruuteriga on midagi katki ja nagu makedoonlastele omane, siis võtab selle parandamine natukene aega :)

Internetis surfatud, vajalikud e-mailid saadetud, viis Stefan mind ja Danieli kohaliku Kuuba baari kohvile. See baar on vist küll üks pisemaid, mida ma kunagi näinud olen. Stefan viis kohvilauas meile läbi esimese sissejuhatava tunni Makedoonia kultuuri ja rääkis peamiselt erinevate rahvaste vahelisest hõõrdumisest nende ühiskonnas. Lühidalt võib siis öelda, et Makedoonlaste ja Albaanlaste suhted riigis ei ole head ja seda just eriti noorte inimeste hulgas. Üks rahvus ei aktsepteeri teist ja vastupidi. Mulle ja Danielile oli suureks üllatuseks, et nn sõdimine käib just eelkõige noorte seas, mitte vanemate inimeste. Vanemad inimesed on elanud terve elu üheskoos, aga nüüd noored leiavad, et oma õigused tuleb välja võidelda ja hääl maksma panna. Nt enamikes makedoonia baarides ei teenindata Albaanlasi ja vastupidi. Nad lihtsalt annav nn viisakalt märku, et baar on täis ja neid ei ole võimalik teenindada. 10 aastat tagasi, 2001 toimus Albaanlaste ja Makedoonlaste vahel sõjaline konflikt, kus Albaanlaste sõjavägi (Albanian National Liberal army) ründas Makedoonia vägesid. Konflkt kestis pea terve aasta ja nagu ma aru sain, siis on olukord olnud ärev sellest peale. Isegi laste turvalisus koolis kannatab selle all. Kumanovos on eraldi kaks kooli: Makedoonia Gümnaasium ja Albaania Gümnaasium ning õpilased ei tunne end turvaliselt viibides nn vastaspoole territooriumil. CID on näiteks üks nendest noorte organisatsioonidest, kes püüab kaks rahvust tuua kokku mitteformaalse õppimise tasandil. On neid, kes seda organisatsiooni vihkavad ja neid, kes armastavad. Mõned vanemad ei luba nende lastel seal viibida, kuna nad usuvad, et CID viib nende lapsed nn halvale teele. Eks ma saan seda konflikti rohkem tundma, kui olen siin kauem olnud ja siis saan juba lähemalt rääkida. Välismaalastesse suhtudakse igalpool hästi ja sellepärast õnneks siin muretsema ei pea. 

Peale kohvi ja toredat vestlust Stefaniga oli aeg minna koju. Interneti firma lubas saata mõned inimesed meie poole. Aga tol õhtul ei tulnud kedagi, mida oligi oodata. 

Muide, kohvi maksab siin 40-50 denari (MKD), mis on kuskil 0,8€. Naiss! :P

Reede hommikul, kui läksin pesema, ootas vannitoas järgmine üllatus: mõned plaadid otsustasid seinast alla kukkuda. Mis seal ikka - muu ei aidanud, kui tuli need seinast ära võtta. Nüüd on meil vanni kohal 1 meetri suurune nn plaaditu auk. Aga pesta saab ja see on peamine :P  9.15 kohtusine ma meie maja ees Linditaga, et minna taas kord minu ID-kaardi pabereid ajama. See kord saime me kätte registreerimisvormi, mis tuleb meil esmaspäeval kuskile koos minu pildiga toimetada. Politseis olles kohtas Lindita inimesi OSCE organisatsioonist ja nad kutsusid meid enda kabineti teed jooma. Väga sõbralikud inimesed on siin. Terve selle aja rääkisid nad inglise keeles, et ma ei tunneks end kõrvale jäetuna. Seda Eestis küll ei juhtuks. Ja teema ei olnud teps mitte kergete killast. Nimelt on on OSCE'l käimas laste turvalisue projekt koolides, mille jaoks on hetkel moodustatud nn turvagrupid õpilastest ning OSCE palus, et Lindita ja CID viiks nendele gruppidele läbi koolituse. Mis see täpsemalt saab olema, veel ei tea. Juhtus ka üks huvitav seik - OSCE organisatsioonis Skopjes töötab üks eestlanna, kellele nad helistasid ja kes oli minu häält ning eesti keelt kuuldes väga positiivselt üllatunud. Kindlasti plaanin teda külastada, kui Skopjesse satun :)

Peale politseis käiku läksime tagasi MultiKulti kontorisse, kus Miloš ja Matej viisid läbi meie esimese sotsialiseerumise tunni. Nad tegid meile nn speed date'i, kus rääkisime nt oma kodukohast, hobidest, muusikast, mis meile meeldib jne. Siis nad palusid meil ise endid tutvustada ja rääkjida, mis me seni teinud oleme. Ning kõige lõpuks andsid nad meile lahendada nn mõistatuse. Nimelt andsid nad meile Kumanovo kaardi ja A4 paberil kohad, mis me peale Kumanovos ülesse leidma, tegema sellest kohast pildi ja leidma mõned faktid. Lisaks selle oli ka paberil mõned küsimused, mida peame Kumanovo kohta vastama ja kohalike käest järele pärima. Iseenesest väga vahva ülesanne, aga tol päeval oli väljas väga paha ilm: kohati lumi, kohati lörts ja külm oli. Jah, ma tean ,et -5 ei tohiks minu jaks tunduda külm, aga õhk on siin kuidagi hoopis teine ja kui on kasvõi väikenegi tuul, siis tundub, et oleks justkui -20. Igatahes, kui oli vaja pildi tegemise ajaks kindad käest võtta, siis jäätusid sõrmed ära. Albumist leiate ka mõnigad pildid, mis ma selle tuuri ajal tegin. Ei ole just erilised vaatamisväärsused, kuna ma püüdsin need pildi võimalikult kiirelt ära klõpsida. Külm ju :D Kasulik oli see paaritunnine jalutskäik aga igatahes. Sain rohkem linna tundma ja kohtusime mõnede väga toredate inimestega. Isegi saksa keelt sain veidi harjutada :P

Ekskursioon tehtud ja ülesanne edukalt sooritatud, läksime koju, sest taas pidi tulema keegi Interneti firmast. Aga ei tulnud :D 

Kell 20.00 läksime taas MultiKulti kontorisse, et vaadata kõik üheskoos filmi. Nagu ma aru sain, siis püüavad nad muuta iga reedest filmiõhtut traditisooniks CID töötajate seas. Väga tore oli :P Ja soe - olin tark ja sättisin end radika ette istuma. 

Siin üks pilt radikast, mis neil pea igas ruumis hetkel on: 

Siia juurde ka info, et see nädal ei olnud lastel külma tõttu kooli ja järgmine nädal ka mitte, kuigi lubab ainult -2 kraadi külma. Naljaks :D

Kuna jutt läheb juba pigaks, siis jagan nädalavahetuse muljeid põgusalt. Ega midagi suurt teinudki. Laupäeval käisin turul ja ostsin omale sussid. Hinna küsimine oli huvitav kogemus, kuna tädikene ju inglise keelt ei rääkinud, aga lõpuks sai hakkama. Kunagi jagan turust teile pilte ka. Kuidagi kahtlane tundub seal pildistada. Peale seda käisin vaatamas, kus asub Kumanovo jõgi, kuna seal kaldal pidavat olema võimalik joosta. Jõeks ma seda just ei nimetaks. Väga kole ja täis sodi. See pidavat olema selline seetõttu, kuna seal lähedal asub nn geto linnaosa, kus inimestel puudub kanalisatsioon. Jooksurada jõe ääres pole ka just kes teab kui lai, aga eks saab hakkama. Park pidi ka siin olema, mida ma veel näinud ei ole. 

Lisaks käisin laupäeval veel CID kontoris vaatamas, kuidas noored MultKulti raadio jaoks lugusid ette valmistavad ja vahepealset teksti lindistavad. Nad valmistavad iga laup järgmise nädala kava ette. Minu üheks ülesandeks saab olema aidata neil raadiot promoda noorte seas. Huvitav :P

Laupäeva õhtul tuli ka lõpuks internetimees ja saime endale Interneti. Juheiii. Ilma selleta ikka ei saa kuidagi :P

Täna, pühapäeval, olen olnud terve päeva kodus, kuna enesetunne on veidi halb. Pea valutab. Küll läheb üle. Vaatan siin filme, õpin keelt ja kirjutan on blogi, et te saaks lugeda, kuidas mul läheb. 

Olge mõnusad! :)

NB! Kui soovid vaadata pilte, siis palutakse end tuvastada ja kirjutada oma nimi lahtrisse.

Kruiis Rootsi ja saabumine Makedooniasse

Lõpuks ometi saime eile õhtul endal korteris Interneti korda ja saan jagada teile oma saabumise ja esimese päeva muljeid.

Alustan sellest, et pühepäeval (5.02) ehk siis täpselt nädal aega tagasi, pakkisin oma kohvri, mis kaalus täpselt 22,5kg, ütlesin Rosalindele Vändras head aega ja sõitsin bussiga Tallinnasse. Õhtul läks laev Stockholmi, et tuua sealt ära minu ajutine luba viibida Makedoonias. Kruiis oli rahulik, aga väga mõnus. Aitäh, Marko!

Teisipäeva hommikul jõudsime Rootsist tagasi. Minu viimane päev Eestimaa pinnal. Järgmisel hommikul tuli juba kell 4 ärgata. Ega ma eriti maganudki. Kokku vb ainult 1 tunni. Saime ilusti üles. Marko sõidutas mind lennujaama ja saatis esimesele lennule. Õnneks polnudki see minek nii kurb. Võibolla on asi selles, et olen suuremaks kasvanud ja südames on teadmine, et ma ju tulen tagasi. 9 kuud on tegelikult ikka väga väike aeg :) Onju! Nagu Sander ütles, et juba vähem kui aasta pärast oled ju juba tagasi. Nii on!

Esimene länd läks siis 6.40 ja viis mind Amsterdami. Polnudki varem Amsterdami lennujaamas viibinud. Aga, mis seal ikka: lennujaam nagu lennujaam ikka. 12.15 kohaliku ajajärgi sõitsin edasi Belgradi. Teel Belgradi tegime vahemaandumsie Brüsselis, et veel inimesi peale korjata. Lennufirma poolt päris mõistlikult korraldatud, et ei peaks pooltühjaöt lendama.

Teel Belgradi avanes mulle lennukist just selline vaade:

Ilus, mis :P

Lend Belgradi oli täis umbkeelseid inimesi. Üle pika aja tundsin end inimeste keskel, kelle keelest ma mitte midag aru ei saa. Saabusin Belgradi u 16.00. Lend Skopjesse, Makedoonia pealinna, läks alles 21.45. See tundus küll üks pikimaid ootamisi, mida olen pidanud kunagi taluma. Lennujaam oli väike ja mitte midagi teha. Raamatut ka ei suutnud lugeda, magamisest rääkimata. Vist närv oli sees. Saabusin Skopjesse 22.40, passi kontrollist läbiminek läks lihtsalt ja isegi sain heakskiidu oma vabatahtlikule tööle. Kui jõudsin Arrival saali, siis oli mul hetkeks väikene paanika. CID organisatsiooni inimesed pidi mul koos sildiga "CID Sandra" vastas olema, aga ei olnud mitte kedagi. Ootasin natukeneja püüdsin ignoreerida taksomehi. Lõpuks saatsin mulle antud numbrile sõnumi, et ma olen kohal ja ootan. 10min hiljem jõudsid Stefan ja Marija mulle vastu. Kohe oli tunda soojust ja et tegemist on väga sõbralike inimestega. Väga lihtne oli nendega ühist keelt leida. Huvitav on see, et nad tulid mulle vastu taksoga. Kumanovost lennujaama ei vii ühtegi transporti ja ilmselgelt ei ole siin taksod nii kallid. Nad ainult hoiatasid, et välismaalasi püüavad taksojuhid alt tõmmata ja palju rohkem raha röövida.

Minu esmamulje Makedooniast ja Kumanovost ei olnud üldse paha. (jah, just nii ma seda öeldas tahanagi :)) Teadsin juba ette ära, kuhu ma tulen ja milline siin eluolu välja võib näha. Nagu Eesti 90ndate alguses. Ma arvan. Ega ma ju täpselt ei tea. Minu jaoks igatahes väga huvitav. Kumanovos elab 115 000 inimest, aga linn tundub pisikene. Maja-maja küljes, väikesed tänavad.

Lõpuks jõudsime kohta, kus ma elama hakkan. Jagan korterit koos Danieliga, kes on päris Wales'ist. Tema saabus juba pühapäeval ja oli end sisse seadnud. Minule jättis ta suurema toa. Pilte minu toast saate vaadata siit samast paremalt > Vaata pilte > Sandra ja Makedoonia 2012 (piltide alla vasakus nurgas on ka mõningad minu kommentaarid) Korter pole mitte midagi uhket, aga kõik eluks vajalik on olemas.  Püüdsin teha oma toa nii hubaseks kui võimalik ning tunnen end siin hästi :) 

Sõit Makedooniasse lükkus edasi ..

Nii ... teen siis oma esimese postituse ära :)  Eile pidi toimuma minu lend Makedooniasse. Hommikul olid veel asjad kohvrisse panemata ja kui rääkisin põgusalt Kristeliga, kes ka homsel lennul on, et Skopjes EVSiga alustada, ütlesin , et ärevus puudub täielikult. Mõni tund tagasi selgus miks ... Nimelt sain täna teada, et minu Makedoonia viisa on Stockholmis valmis ja võin sellele järgi minna. Minu vastuvõttev organisatsioon CID tegi mõningad kalkulatsioonid ja leidis, et rahaliselt on mõistlikum, kui nad minu homse lennu edasi lükkavad ja ma enne siiski Stockholmis ära käin ja oma viisa ära toon. Saigi siis tehtud otsus, et pühapäeval lähen Stockholmi kruiisile, toon oma viisa ära ja arvatavasti teisipäeval lendan Skopjesse. Homme hommikul selgub kõik täpsemalt. Kindel on see, et homme ma veel ära ei lenda. Saan veel kodus asju pakkida (mitte just minu lemmik tegevus), nautida Eesti suurepärast talve ja oma Markoga kruiisil ära käia. Minul ei ole selle vastu mitte midagi :)

Isegi ema saab mind nüüd teisipäeval lennujaama saatma tulla. Vahva ju!