Tere taas .. meil ei ole vett. Kohe üldse mitte. Juba teist päeva. Lihtsalt nii vahva! Eile arvasime, et võibolla ainult meie majas, aga täna selgus, et suurem osa Kumanovost on ilma veeta. Ja see pole ikka veel tagasi. Kui homme ka pole, siis ma ei tea, mis juhtuma hakkab. Krt!!!
.. aga kuidas siis minu nädal möödus. Alustan kolmapäevast. Oma viimases postituses mainisin, et kolmapäeval läheme vaatame Ivanaga, kuidas siinne aeroobika on. Ilmselgelt me ei jõudnuki sinna :) Aga sellest pole midagi. Tundub, et lumi hakkab siin sulama ja õues on juba kevadet näha. Homme lähen uurin, kas saan juba jooksma minna :P
Püüan hetkel meenutada, mis veel kolmapäeval juhtus. Rääkisime Ivanaga minu tööst raadio grupis lähemalt ja Magde näitas mulle, kuidas nad järgmise päeva programmid valmis panevad. Kogu programmi lindistamine järgmiseks nädalaks toimub nädalavahetusel, aga iga päeva õhtul käib 1 vastutavatest isikutest ja sätib järgmise päeval eetris olevad programmid paika. Vähemalt ühe päeva nädalavahetustest hakkan ma siis suure tõenäosusega raadio grupiga koos järgmise nädala programmi lindistama. Enamasti laupäeviti. Mis tähendab siis seda, et vähemalt 1 päev nädala sees peaks mul vaba olema. Ja kui ei olegi, siis pole ka sellest midagi. Hetkel on niikuinii kõik siin veel veidi liiga kaootline ja mida rohkem on tegevust seda parem. Ja ma usun, et kui soovin, kuskile paariks päevaks sõita, siis on mul kindlasti see võimalus :)
Neljapäeval hommikul näitas Lindita meile ühte nende noortekeskustest, mis küll hetkel külma tõttu on suletud, aga suvel toimub neil seal palju üritusi. Hetkel on ta suletud, kuna ruumid on suured ja neil ei ole võimalus neid mitte kuidagi kütta. Noortekeskuse maja ise on aga väljast väga silmapaistev. Roosa :P Mina arvan, et see on vahva. Dan ei olnud eriti vaimustuses ja kritiseeris. Dan üldse kritiseerib nii palju ja võrdleb kõike oma riigiga. Ja ärritub nii krdi kergelt. Tal läheb sellise hoiakuga küll siin raskeks. Ma püüan võimalikult vähe sellest välja teha ja ignoreerida. Mul on elus neid ärritujaid juba niigi palju olnud. Ma enam ei taha, sest ma ei saa sellest närvitsemisest aru. Täielik tühja kargamine! Ja nüüd ma pean sellisega korterit jagama. Hmmm ...
Peale noortekeskuse külastamist viis Lindita meid kahte kohalikku gümnaasiumisse: Makedoonia ja Albaania. Seal käivad noored vanuses 14-18. Need kaks kooli asuvad täiesti kõrvuti. Ma isegi ütleksin, et see on sama maja, aga kahe hoone vahel olev uks on lukus. Nad ainult jagavad kooli keskel olevat nn mänguväljakut, kuhu saab vahetundide ajal minna. Selleks, et vältida noorte vahelisi konflikte alustab üks koolidest tunde hommikul 30 min varem kui teine. Kõlab kurvalt võ mis. Mõned pildid Makedoonia kooli nn eeshallist. Mulle nii meeldis. Maja ise on muidugi väga-väga vana.
Lisaks saime neljapäeval ja reedel kogeda ka nii mõndagi rohkem "kultuurilist". Kolmapäeval viis Stefan mind ja Dani kohalikule konverentsile, kus arutleti rooma rahvuse esindajate olukorra üle siinsees ühiskonnas. Kokku olid tulnud mitmed MTÜd ja organisatsioonid, kes roomslastega seotud probleemidega tegelevad. Meie olime siis CID esindajad :) Kui konverentsile jõudsime, siis oli see juba alanud, kõik istusid suure laua ümber ja kuulasid sissejuhatavat kõnet. Ausalt öeldes oli küll veidi kohmakas sinna minna, kuna keelt ei valda ja nagu oleks sattunud kuskile teisele planeedile. Kuna kuulajaid oli rohkem, kui laua taha istuma mahtus, siis olid ruumi paigutatud ka lisatoolid. Õnneks saime ka meie need lisatoolid ja ma istusin suhtleiselt toas oleva ühe posti taga, seega sai rahulilt vabakuulaja rollis olla. Või siis noh, lihtsalt ruumi täita, kuna keelt ju ei taipa. Meile pakuti kohe saabudes ka väikene tass kohvi (mis oli muide külm) ja pisteti mõned suveniirid ka näppu. Üks neist oli välgumihkel! Et keegi nagu mõtles, et vahva teeme oma organisatsiooni poolt vähe veidi teistmoodi meene. Hmmm.. ei, ei, ei.. välgumihkel on küll minu arvates üks väga halb mõte.
Rääkides konverenti teemast lähemalt, siis arutleti selle üle, milline on just eelkõige rooma naiste olukord sealses ühiskonnas. Toodi välja mitmete uuringute tulemusi ja paar naist olid rääkimas ka enda kogemustest. Ka partei esindajad ei puudunud lauast. Kuna Stefan istus minu ja Dani vahele ning tõlkis meile olulisema, siis ma leian et kokkuvõttes oli see siiski huvitav ja kasulik kogemus. Mida head ma siis teada sain. Rooma naised sealses ühiskonnas väga allasurutud. Probleemi tuum asub nende enda kogukonnas, kus mehed ei kohtle naisi võrdväärsena.. Rooma naised abielluvad noorelt ja tihti on need vanemate poolt korraldatud abielud. Mõned neist lubavad tütre mehele, kes elab näiteks Saksamaal, lootes, et läbi selle saavad ka nemad ise parema elujärje peale. Tütred, kes aga saadetakse teise riiki ei ole võibolla kunagi oma tulevast abikaasat näinudki, nad ei tea, kuidas sealses ühiskonnas käituda, kuidas riietuda jne. Nad on täiesti abitud ja üksi. Kui palju lapsi perekonda sünnib on ka näiteks tihti mehe otsustada. Jube, mis! Meile näidati ka erinavid numbreid, kui palju rooma naistest lõpetavad üldse kooli ja kui palju neist lähevad ülikooli ning leiavad ka töö. Numbrid on aastatega paranenud, aga kui nende oma kogukonnas asjad ei muutu, siis on need välised näitajad ainult numbrid ja ei näita mingisugust tõelist muutust paremuse poole. Kurb kuulda!
Pidime konverentsil olema olema max 1,5 tundi, mis aga venis pea 3 tunni peale. Kõht läks seal istudes üha tühjemaks ja tühjemaks ning peale konverenti pidi meil veel olema keeletund. Olin üsna kindel, et keeletundi ma küll niiviisi üle ei ela. Siis tulid aga head uudiseid. Igakord peale sellelaadsed konverentsi pakutakse ka süüa. Jess : P
Korraga hakkasidki kuskilt tulema väga head toidulõhnad ja eemal olev laud täitus hea ja paremaga. Rääkijad ja meeleavaldajad ei tahtnud aga mitte kuidagi oma juttu lõpetada. Ikka oli kellegi veel midagi öelda. Ja nii läkski konverent pea 1,5 tundi oodatud lõppemisajast üle. Aga pole hullu. Estieks on see makedoonlastele väga omane ja peale seda pakuti head ju paremat süüa: erinevad lihad, juustud jne. Proovisin kõike, mis tundus vähegi uus. Võibolla oli asi mu tühjas kõhus, aga väga maitsev oli :)
Keeletundi läksin juba rõõmsamalt ja täis indu endasse natukene Makedoonia keelt ammutada :)
Neljapäeva õhtul oli mul veel kohtumine MultiKulti raadio noortega. Nad ok kõik väga vahvad ja ma usun, et meil saab väga hea koostöö olema. Otsustasime, et terve kuu aega nn mängime Secret Friend mängu, kus saad oma salajasele sõbrale väikeseid kingitusi teha ja neid ka ise vastu saada. Väga vahva meeskonna mäng. Mina juba tegin oma sõbrale esimese kingi ;)
Üks pilt ka kohtumisest:
Reede hommikul viis Stefan meid järgmisele nn huvitavale üritusele. Et meid taaskord ettevalmistada, kuidas siin asjad käivad. Nimelt toimus linnavalitsuses ühe raamatu esitlus, mis taaskord rääkis roomlastest ja nende ajaloost. Kuulajaskond koosnes enamjaolt noortest kooliõpilastest. Alguses luges üks mees paarilt A4 suuruselt paberilt maha trükitud raamatu tutvustuse ja siis anti sõna autorile endale. Oi, kuidas see mees võis rääkida. Stefan oli meile taaskord tõlgiks ja ise tema oli shokis, kui pikaks see kõik venis ja kui palju ebaolulist see mees kõik rääkis. Igatahes lahkusime meie mingi poole pealt. Ei olnud mõtet enam oma aega raisata. Edasi suundusime kohalikku paari, kus Stefan pakkus meile kohvi. Issand kui hea see oli. Nii kreemjas ja magus. Täitsa lõpp. Ma võiks seda vist kogu aeg juua. Nuu nii hea :P
Kohvitassi ääres rääkisime Makedoonlastest ja sellest, mida tuleb nendega suheldes arvesse võtta. Ütleme nii, et mõni asi oli veidi shokeeriv ja peale seda olen neid omadusi ka inimestes märkama hakanud. Mis täpsemalt räägin ehk kunagi hiljem lähemalt. Ma teen enne veidi vaatlustööd. Dan muidugi oli jälllegi paari asja peale veidi liialt ärritunud ja ei suutnud aru saada. Alati ei peagi aru saama, vaid tuleb end vastavalt olukorrale kohandada. Vat nii!
Edasi saime juba õhtuseid ettevalmistuis tegema hakata, sest Walestonia Evening ootas! :P
No comments:
Post a Comment