Lõpuks ometi saime eile õhtul endal korteris Interneti korda ja saan jagada teile oma saabumise ja esimese päeva muljeid.
Alustan sellest, et pühepäeval (5.02) ehk siis täpselt nädal aega tagasi, pakkisin oma kohvri, mis kaalus täpselt 22,5kg, ütlesin Rosalindele Vändras head aega ja sõitsin bussiga Tallinnasse. Õhtul läks laev Stockholmi, et tuua sealt ära minu ajutine luba viibida Makedoonias. Kruiis oli rahulik, aga väga mõnus. Aitäh, Marko!
Teisipäeva hommikul jõudsime Rootsist tagasi. Minu viimane päev Eestimaa pinnal. Järgmisel hommikul tuli juba kell 4 ärgata. Ega ma eriti maganudki. Kokku vb ainult 1 tunni. Saime ilusti üles. Marko sõidutas mind lennujaama ja saatis esimesele lennule. Õnneks polnudki see minek nii kurb. Võibolla on asi selles, et olen suuremaks kasvanud ja südames on teadmine, et ma ju tulen tagasi. 9 kuud on tegelikult ikka väga väike aeg :) Onju! Nagu Sander ütles, et juba vähem kui aasta pärast oled ju juba tagasi. Nii on!
Esimene länd läks siis 6.40 ja viis mind Amsterdami. Polnudki varem Amsterdami lennujaamas viibinud. Aga, mis seal ikka: lennujaam nagu lennujaam ikka. 12.15 kohaliku ajajärgi sõitsin edasi Belgradi. Teel Belgradi tegime vahemaandumsie Brüsselis, et veel inimesi peale korjata. Lennufirma poolt päris mõistlikult korraldatud, et ei peaks pooltühjaöt lendama.
Teel Belgradi avanes mulle lennukist just selline vaade:
Ilus, mis :P
Lend Belgradi oli täis umbkeelseid inimesi. Üle pika aja tundsin end inimeste keskel, kelle keelest ma mitte midag aru ei saa. Saabusin Belgradi u 16.00. Lend Skopjesse, Makedoonia pealinna, läks alles 21.45. See tundus küll üks pikimaid ootamisi, mida olen pidanud kunagi taluma. Lennujaam oli väike ja mitte midagi teha. Raamatut ka ei suutnud lugeda, magamisest rääkimata. Vist närv oli sees. Saabusin Skopjesse 22.40, passi kontrollist läbiminek läks lihtsalt ja isegi sain heakskiidu oma vabatahtlikule tööle. Kui jõudsin Arrival saali, siis oli mul hetkeks väikene paanika. CID organisatsiooni inimesed pidi mul koos sildiga "CID Sandra" vastas olema, aga ei olnud mitte kedagi. Ootasin natukeneja püüdsin ignoreerida taksomehi. Lõpuks saatsin mulle antud numbrile sõnumi, et ma olen kohal ja ootan. 10min hiljem jõudsid Stefan ja Marija mulle vastu. Kohe oli tunda soojust ja et tegemist on väga sõbralike inimestega. Väga lihtne oli nendega ühist keelt leida. Huvitav on see, et nad tulid mulle vastu taksoga. Kumanovost lennujaama ei vii ühtegi transporti ja ilmselgelt ei ole siin taksod nii kallid. Nad ainult hoiatasid, et välismaalasi püüavad taksojuhid alt tõmmata ja palju rohkem raha röövida.
Minu esmamulje Makedooniast ja Kumanovost ei olnud üldse paha. (jah, just nii ma seda öeldas tahanagi :)) Teadsin juba ette ära, kuhu ma tulen ja milline siin eluolu välja võib näha. Nagu Eesti 90ndate alguses. Ma arvan. Ega ma ju täpselt ei tea. Minu jaoks igatahes väga huvitav. Kumanovos elab 115 000 inimest, aga linn tundub pisikene. Maja-maja küljes, väikesed tänavad.
Lõpuks jõudsime kohta, kus ma elama hakkan. Jagan korterit koos Danieliga, kes on päris Wales'ist. Tema saabus juba pühapäeval ja oli end sisse seadnud. Minule jättis ta suurema toa. Pilte minu toast saate vaadata siit samast paremalt > Vaata pilte > Sandra ja Makedoonia 2012 (piltide alla vasakus nurgas on ka mõningad minu kommentaarid) Korter pole mitte midagi uhket, aga kõik eluks vajalik on olemas. Püüdsin teha oma toa nii hubaseks kui võimalik ning tunnen end siin hästi :)
No comments:
Post a Comment