Juba 3. pühapäev siin

Nädalad lähevad siin kuidagi imekiirusega. Jälle on pühapäev. Täna suutsin veidi kauem magada. Teistel päevadel  juba kell 7.00 hommikul kõps silmad lahti ja uni läinud. Hmmm... Ei kõla nagi eriti minu moodi.

Nädal on läinud tööle sisseelamise ja ilusa ilma nautimise tähe all. Siin on tõepoolest juba kevad käed. Kui eile hommikul 11 paiku jooksma läksin, siis olin ilmselgelt liiga paksult end riidesse pannud. T-särgi väel oleks olnud täiesti paras joosta. Nii mõnus ja soe ilm! Täna oli mul plaanis võtta kaamera ja minna veidi linna ja inimesi pildistama, kuid täna on päike kadunud ja otsustasin selle tegevuse edasi lükata. Huvitavaid karaktereid näeb siin igatahes igapäev ja väga tavaline on näiteks turu juures kohata hobuse vankrit. Kindlasti luban, et jagan teile pilte :)

Rooma lastest on kahju. Neid näeb ikka siin ja seal ringi jõlkumas ja raha lunimas. Eile kui jooksin, siis umbes viis 4-6 aastased rooma last lihtsalt otsustas minu jooksutee blokeerida. Võtsid kätest kinni ja küsisid raha. Nu, ma vähemalt arvan, et seda nad tegin, kuna nende keelt ma ju ei mõista. Ütlesin neile: "Sorry, I do not speak you language," võtsin nende kätest kinni ja tõmbasin lahti, et edasi joosta. Õnneks sellega asi piirdus selleks korraks.

Kodutuid koeri näeb ka siin palju ringi liikumas. Aga nad pidavat olema täiesti rahulikud ja mitte ohtlikud. Kahju neist koertest. Neljapäeval üks neist lihtsalt kõndis keset teed ringi ratast ja tundus olevat täiesti kadunud ja ilmselgelt näljast nõrkemas. Jah, neil on küll koerte varjupaik, aga tundub, et ega see siin eriti ei toimi. Ei oskagi tegelikult selle kohta suurt rohkem midagi kosta. Ehk aja möödudes saan rohkem teada.

Makedoonias on hetkel väga aktuaalne arutelu noorsoo poliitika üle (youth police) ja CID võtab sellest aktiivselt osa. Teisipäeval toimus kohalik foorum kohalike noortega, et tutvustada neile statistikat, noorsoo poliitika olemust ja noorte töötuse probleemi ning kuulda nende arvamust. Kohale tuli ligi 80 kohalikku noort. Kumanovos moodustab 25% elanikkonnast noored ja ligi 25% neist on töötud.  Neljapäeval oli Stefan kutsutud kohaliku telejaama otse-eetrisse sellest rääkima. Tal läks väga hästi. Eks nüüd ole näha, kas suudetakse revolutsioon korraldada (kui ma saan nii eesti keeles end väljendada). Lähemalt saad lugeda siit, kui huvi. 

Neljapäeval oli mul esimene mentori kohtumine Stefaniga. EVS üldjuhul nähakse mentorit, kui inimest, kes viib sind erinevatesse kohtadesse, tutvustab kohalikku elu, abistab igapäeva küsimustes ja viib vb isegi baari mõnele õllele. Aga CID on enda jaoks mentori ülesande teisiti lahti mõtestanud ja minu arvates on see suurepärane. Mentoriga kohtumised sisaldavad pigem seda, kuidas on seni läinud, kuidas isiklikud eesmärgid ja tööalased eemärgid kokku sobivad jne. Istusime ühte kohalikku söögikohta/baari nimega Safir maha ja rääkisime üldiselt, kuidas mentori programm välja näeb ning kuidas esimesed paar nädalat läinud on. Koht, kus istusime oli väga mõnus ja vaiksem, kui enamik baare. Enamasti, kui siin kuskile baari või söögikohta lähed, siis on muusika nii vali, et normaalset vestlust on suht võimatu pidada. Mentoriga kohtumised hakkavad toimuma igal neljapäeval ja järgmiseks neljapäevaks otsustasime, et panen kirja eemsärgid, mida ma aprillis toimuva on-arrival kohtumiseni saavutada sooviksin. On-arrival kohtumine toimub kuskil 16. aprilli kanti, kuhu tulevad kõik Balkanis olevad vabatahtlikud kokku ja veedavad 1 nädala koos.

Reedel oli Eestil sünnipäev ja selle puhul otsustasin ma CID inimestele valmistada vastlakukleid ja vaatasime filmi "Nimed Marmortahvlil". Kukleid tegid ise täiesti esimest korda (Eestis olen neid ikka alati ainult poest ostnud) ja imemaitsvad tulid.

Ma sõin ise kokku vist 3 kuklit :P Kõigile teiselte ka maitsesid väga. Huvitav oli vaadata, kuidas igaüks leidis oma jaoks viisi, kuidas seda kuklit süüa :D Meie oleme ikka harjunud mütsi pealt võtma jne. Lisaks tõid ka teised Eesti pidupäeva puhul mõne maiustuse. Igatahes sai palju magusat söödud, just nagu üks pidupäev minu arvates olema peakski :P ja mitte mingeid süümepiinu :P

 "Nimed marmortahvlil" oli mõne jaoks huvitav, mõne jaoks vähem huvitav. Kõige rohkem nalju tehti nn armastustseeni üle ja kas Ahas ikka suudleb Martat või mitte. Hmmm.. veidi kummaline minu jaoks, aga nuh, seda olen ma juba taibanud, et siinsed noored on teistmoodi veidi: kärarikkamad.

Peale filmi läksid teised veel välja, aga mina otsustasin minna koju. Nu ei ole tahtmist kuskile baari minna, kus ei ole võimalik ei liikuda, ega teistega liiga valju muusika tõttu suhelda. Aga eks ma pean ikka selle baari tuuri üks päev ette võtma, kas või seetõttu, et siinsete inimestega paremaid suhteid luua ja kohalikku kultuuri kogeda :)

Võtsin endale ka eesmärgiks iga nädal midagi uut maitsta, mis tundub vähegi teistmoodi. See nädal maitsesid ühtesid küpsiseid, mis olid tuhksuhkruga kaetud. Poes polnud absoluutselt aru saada, millega täpsemalt tegu. Sai ära maitstud ja väga head :P

Järgmise korrani! :)