Alustan kõige pealt sellest, et eile (1.mail) jooksma minnes oleks ääre pealt auto alla jäänud. Nu tegelt ka. Mul oli roheline, aga üks taksojuht otsustas, et ta võib ikka sõita. Ta vist ehmatas ka päris ära. Siin peab ikka olema väga ettevaatlik, kui teed ületad. Mul vedas! Siinsed autojuhid on ikka väga sitad juhid.
Ja siis veel see suur, et meil on siin täielik SUVIIIIIIIIIIIIII. Nuh, minu mõistes suvi :D 25-27 kraadi :P Skopjes on seega üle 30 kraadi. Mind juba hirmutati taas, milline tõeline suvi siin tegelt välja näeb. Õhku pole, päike lõõmab, välja minna eriti ei tasu jne. Ühele põhjamaa inimesele ei kõla see just meelitavalt.
Ja siis veel, et ma söön hetkel maasikaid. Mitte just magus-magusaid, aga väga head siiski :P Millal enne 1. mail esimesi maasikaid on saanud :P
Aga nüüd asja juurde. Jälle on päris pikk vahe jäänud kirjutamisele. Aga see näitab seda, et mul on palju tegemist ja see on hea :P Igav siin tõepoolest ei hakka. Kuigi jah, pühade ajal nagu 1. mai, mil kõik veedavad aega oma perede või sõpradega (noorsootöötaja värk, et vahelduseks saab ka kodus olla), siis tekib küll veidi üksinduse tunne. Aga ei ole hullu, ma tegin trenni, koristasin jne. Selliseid omaette chillimise päevi on ka vaja :) Ja tegelt tuli õhtul Lia külla, kes jäi ka ööseks mu poole. Ta on EVS vabatahtlik Serbias ja oli minu toakaaslane "on-arrival" koolitusel, millest kohe lähemalt räägin :)
16.04 - 21.04. olin ma siis Bosna ja Hertsegovina peaelinnas Sarajevos EVS vabatahtlikke "on-arrival" koolitusel. See on siis koolitus, mis peetakse peale sihtriiki jõudmist. Mõnel veidi varem, mõnel veidi hiljem. Mul oli see veidi liiga hilja ma aravan ehk siis 2 kuud peale saabumist. Aga tegelikult vahet ei ole, kuna Eestis korraladati meile väga hea "pre-departure" kooltus, mis enam-vähem oli ülesehitatud samadel teemadel (Sinu organisatsioon, Sinu projekt, esmamuljed sihtriiki saabudes, konflikti juhtimine, kultuuridevaheline õppimine jne.). Ehk siis palju nn targemaks ma ei saanud. Enesekindlust aga küll, et ma teen õiget asja ja just seda, mida süda hetkel soovib :P Lisaks oli väga vahva kohata kõiki teisi EVS vabatahtlikke, kes on üle Balkani laiali. Seekord oli meid koolitusel üsna palju (34 vist) ning meid oli jagatud kahte töörühma ning mõlema rühma peale 2 koolitajat. Mina jäin meie koolitajatega väga rahule :)
Sõit Sarajevosse algas 16.04 täpselt südaöösel. Mina ja Dan sõitsime ööbussiga kõige pealt Belgradi ja sealt edasi bussiga Sarajevossse. Belgradi saabusime kuskil 5:00 hommikul ja järgmine buss läks juba 6:15. Seega meil vedas. Enne minekut Dan veidi hirmutas mind jutuga, et tema varasemad kogemused bussidega Balkanil ei ole head: suht vanad bussid ja toaletti ei ole. Mul tekkis juba paanika, et kuidas ma olen tervelt 7 tundu bussis ilma toaletti kasutamta. Paljalt selle mõtte peale võib pissihäda tulla :D Tundub, et paari aastaga on asjad paremuse poole liikunud, kuna buss, mis meid ootas oli kahekorruseline ja ikka täitsa eurovärk ;) Aga.. wc bussis ikka kasutada ei saa. Nu uks vähemalt on lukus. Võibolla suure häda korral nad ikka selle avavada ka :D igatahes.. mida nad siin teevad on peatused iga 2-3 tunni tagant, et inimesed saaksid wc kasutada, suitsu teha ja võibolla endale miskit meelepärast osta. Näiteks, kui me lahkusime Belgradist Sarajevosse, siis juba 1,5tunni pärast oli peatus. Bussijuht koos saatjaga sõid hommikust, suitsetasid, neil oli isegi aega mune koksida :D (lihavõtted siin olid nädal aega hiljem kui teil seal). Ja siis oli meil veel mitu peatust, kus reisijad isegi leidisid aega kohvetada. Mina ei kurda, ongi hea vahepeal bussit välja saada ja jalgu sirutada. Ning otse loomulikult WC kasutada.. hahaha
Hommikul vara ehk siis 6 paiku kui Belgradist lahkusime oli ilm väga ilus ja päikesepaisteline. Siin üks pilt ka bussiaknast:
Kui ületasime Bosnia piiri, siis oli vaatepilt veegi ilusam. Eksole?
Aga mida edasi Sarajevo poole seda sombusemaks läks. Sarajevosse jõudes sadas vihma ja oli üsna külm. Kuuldavasti sama temperatuur, mis oli Eestis samal ajal. Aga ei ole hullu. Ega suhkrust pole :D
Päris huvitav kogemus oli purssida inglise-makedoonia-saksa keele segu, kui uurisime, kuidas kesklinna bussijaamast saab jne. Kesklinna jõudes oli väga vahva seik: soovisime infot trammide kohta, leidsime tursimi info, mille uks oli aga kahjuks kinni. Dan siis jäi sinna ukse ette minu kohvriga ootama, kuna ma käisin seda trammi asja mujalt uurimas. Tagasi jõudes oli mu kohver sisse tõstetud ja Dan istus tursimiinfo kutiga koos arvuti taga ja aitas tal tõlkida :D Nimelt, kui see kutt taipas, et Dan on native speaker, siis kohe kiirelt kasutas olukorda ära ja palus tal abi mingi tursimisinfo tõlketöö jaoks. Mingi oma 15 - 20min olime seal. Selline vanasemu tunne tekkis :D
Info trammiliikluse kohta saime ikka ka ning peagi olimegi hotellis ka kohal. Jõudsime vist mingi 16:00. Päris pikk reis oli ja seal juures ehk kokku kõigest 3 tundi und bussis. Ma olin mega väsinud. Kui hotellituppa jõudsin, siis mu toakaasalne Lia (Hollandist :P) magas. Ma suht kah kohe kerisin natukeseks magama, sest kell 19:00 oli meil juba ühine õhtusöök kõigi osavõtjatega. Kui aus olla, siis ma ei mäletagi, mil ma viimati üldse nii väsinuna end tundisn kui tol hetkel. Vanadus hakkab tulema, rsk!
Esimene õhtusöök oli siis kell 19:00, kus saime kõigi teiste EVS kokku. Õhtusöögiks oli rootsi laud koos kõige hea ja paremaga Balkanilt. Oi, kuidas me kõik nautisime. Hiljem selgus, et rootsi laud on meil 3 korda päevas ning lõunaks ja õhtuks on terve nädal enam-vähem sama toiduvalik. Seega võite ettekujutada, et kolmapäevaks ei olnud peaagu kellelgi enam eriti kõht tühi. Rootsi lauad on ikka üks nuhtlus küll :D Tegeltikult öeldakse, et EVS vabatahtlikud söövad korralikult ainult kaks korda oma teenistuse jooksul: "on-arrival" koolitusel ja "mid-term" koolitusel, mis ehk isegi peab mõne puhul täitsa paika.. hahaha
Kooltus oli nagu koolitus ikka. Erinevad sessioonid, mis kestis hommikul 9:30 kuni õhtul kuskil 17:30ni. Vahepeal kohvipausid jne. Pilte saate vaadata siit.
Igatahes oli väga mõnus vahelduseks ööbida hotellis, nautida head suurt voodit ja kõiki teisi mugavusi :P Kahjuks sadas enamik nädalast vihma, mis veidi rohkem energiat röövis, kui oleks tahtnud. Kahel õhtul mul vedas ja sain isegi jooksmas käia. Hotell pakkus jõusaali ja ujula võimalus koos saunaga ka, aga lindi peal jooksmine ei paku mulle ikka veel pinget (kuigi vahelduseks oma vormi testimiseks võiks seda ju teha). Värskes õhus on ikka hoopis midagi muud. Lisaks oli terve hotell suitushaisust läbi imbunud ja vahepeal lihtsalt oli vajadus õue minna. Igal pool olid sildid, et suitsetamine keelatud, aga kõik suitsetasid igapool: tubades, koridorides, söögilaua ääres jne. Isa, Sa ei oleks seda üle elanud :D
Muidu Sarajevo mulle väga erilist muljet ei jätnud, aga park, mille ma hotelli lähedusest "leidsin" oli küll midagi väga ilusat. Kuna kõndides oli sinna oma 40min, siis paljud teised seda üldse ei näinudki. ma aga võtsin jooksutiiru ette ja korraga voilaaa - milline park! Ilus sinine, veidi metsik oja jooksis läbi pargi, luiged, laste mänguväljak, päris mitu paviljoni, kus pikniku pidada jne. Küll on kahju, et pilti ei teinud. Plaanis oli viimasel õhtul sinna jalutada, aga ilm ei soosinud minu mõtet. Vähemalt on mõtetes ilusad pildid :P
Neljapäeval oli meil vaba pärastlõuna ja siis oli võimalik ka veidi linna endaga tutvuda. Kahjuks vihma sadas ning Kristel, Kerti ja mina otsustasime linna tuuri asemel hoopis veidi poode külastada. Oi, ema, ma oleks sulle mingi oma 20 paari kõrvarõngaid sealt vähemalt ostunud. Nii ilusad ja 5 marka 1 paar ehk siis mingi 2,5€.
Nii palju, kui nägime, siis Sarajevo vanalinn oli minu arvates ilus, väga teistmoodi. Aga ülejäänud linn jättis suht räsitud mulje, kuuliaugud igal poole majaseintel jne. Uusn, et kui ilm oleks ilusam olnud, siis oleks ehk ka linn veidi päikeselisem tundunud. Aga meil ikka alati naeratus näol :P
Laupäeva hommikul oli siis aeg taas asjad pakkida ja kodu ehk siis Kumanovo poole tagasi sõita. Ja nagu reegel oli laupäeval väga ilus ilm. Buss Sarajevost Belgradi läks 8:00 hommikul. Päike paistis juba varakult ja linn tõepoolest tundus palju ilusam. Paar pilt ka, mis taas bussiaknast tegin (neile, eks kõiki pilte sirvida ei viitsi :P)
Kerti ja Anne-laure sõitsid ka koos minuga sama bussiga Belgradi. Sealt edasi võtsin mina bussi Kumanovosse, kuna pühapäeval (22.04) toimus Lipkovos "Let's do it Macedonia" pilootkoristus, kus pidin kindlasti kohal olema. Kerti ja Anne-laure aga otsustasid Belgradist edasi hääletada. Nemad elavad Kavadarcis, mis asub Kumanovost autoga ehk kuskil 1:30 kaugusel. Neil ikka täiesti vedas selle hääletamisega, kuna nad jõudsid enne koju, kui mina Kumanovosse. Ma olin siis laup õhtul kuskil kell 23:00 tagasi oma Kumanovo kodus. Bussisõit oli taas kord väga väsitav ja järgmisel päeval oli juba vara vaja ärgata, et pilootkoristusele minna. Aga sellest kirjutan juba järgmises postituses. Tänaseks head ööd :)
Igatsen teid!
Pildid, pildid, pildid
16.04 - 21.04. olin ma siis Bosna ja Hertsegovina peaelinnas Sarajevos EVS vabatahtlikke "on-arrival" koolitusel. See on siis koolitus, mis peetakse peale sihtriiki jõudmist. Mõnel veidi varem, mõnel veidi hiljem. Mul oli see veidi liiga hilja ma aravan ehk siis 2 kuud peale saabumist. Aga tegelikult vahet ei ole, kuna Eestis korraladati meile väga hea "pre-departure" kooltus, mis enam-vähem oli ülesehitatud samadel teemadel (Sinu organisatsioon, Sinu projekt, esmamuljed sihtriiki saabudes, konflikti juhtimine, kultuuridevaheline õppimine jne.). Ehk siis palju nn targemaks ma ei saanud. Enesekindlust aga küll, et ma teen õiget asja ja just seda, mida süda hetkel soovib :P Lisaks oli väga vahva kohata kõiki teisi EVS vabatahtlikke, kes on üle Balkani laiali. Seekord oli meid koolitusel üsna palju (34 vist) ning meid oli jagatud kahte töörühma ning mõlema rühma peale 2 koolitajat. Mina jäin meie koolitajatega väga rahule :)
Sõit Sarajevosse algas 16.04 täpselt südaöösel. Mina ja Dan sõitsime ööbussiga kõige pealt Belgradi ja sealt edasi bussiga Sarajevossse. Belgradi saabusime kuskil 5:00 hommikul ja järgmine buss läks juba 6:15. Seega meil vedas. Enne minekut Dan veidi hirmutas mind jutuga, et tema varasemad kogemused bussidega Balkanil ei ole head: suht vanad bussid ja toaletti ei ole. Mul tekkis juba paanika, et kuidas ma olen tervelt 7 tundu bussis ilma toaletti kasutamta. Paljalt selle mõtte peale võib pissihäda tulla :D Tundub, et paari aastaga on asjad paremuse poole liikunud, kuna buss, mis meid ootas oli kahekorruseline ja ikka täitsa eurovärk ;) Aga.. wc bussis ikka kasutada ei saa. Nu uks vähemalt on lukus. Võibolla suure häda korral nad ikka selle avavada ka :D igatahes.. mida nad siin teevad on peatused iga 2-3 tunni tagant, et inimesed saaksid wc kasutada, suitsu teha ja võibolla endale miskit meelepärast osta. Näiteks, kui me lahkusime Belgradist Sarajevosse, siis juba 1,5tunni pärast oli peatus. Bussijuht koos saatjaga sõid hommikust, suitsetasid, neil oli isegi aega mune koksida :D (lihavõtted siin olid nädal aega hiljem kui teil seal). Ja siis oli meil veel mitu peatust, kus reisijad isegi leidisid aega kohvetada. Mina ei kurda, ongi hea vahepeal bussit välja saada ja jalgu sirutada. Ning otse loomulikult WC kasutada.. hahaha
Hommikul vara ehk siis 6 paiku kui Belgradist lahkusime oli ilm väga ilus ja päikesepaisteline. Siin üks pilt ka bussiaknast:
Kui ületasime Bosnia piiri, siis oli vaatepilt veegi ilusam. Eksole?
Aga mida edasi Sarajevo poole seda sombusemaks läks. Sarajevosse jõudes sadas vihma ja oli üsna külm. Kuuldavasti sama temperatuur, mis oli Eestis samal ajal. Aga ei ole hullu. Ega suhkrust pole :D
Päris huvitav kogemus oli purssida inglise-makedoonia-saksa keele segu, kui uurisime, kuidas kesklinna bussijaamast saab jne. Kesklinna jõudes oli väga vahva seik: soovisime infot trammide kohta, leidsime tursimi info, mille uks oli aga kahjuks kinni. Dan siis jäi sinna ukse ette minu kohvriga ootama, kuna ma käisin seda trammi asja mujalt uurimas. Tagasi jõudes oli mu kohver sisse tõstetud ja Dan istus tursimiinfo kutiga koos arvuti taga ja aitas tal tõlkida :D Nimelt, kui see kutt taipas, et Dan on native speaker, siis kohe kiirelt kasutas olukorda ära ja palus tal abi mingi tursimisinfo tõlketöö jaoks. Mingi oma 15 - 20min olime seal. Selline vanasemu tunne tekkis :D
Info trammiliikluse kohta saime ikka ka ning peagi olimegi hotellis ka kohal. Jõudsime vist mingi 16:00. Päris pikk reis oli ja seal juures ehk kokku kõigest 3 tundi und bussis. Ma olin mega väsinud. Kui hotellituppa jõudsin, siis mu toakaasalne Lia (Hollandist :P) magas. Ma suht kah kohe kerisin natukeseks magama, sest kell 19:00 oli meil juba ühine õhtusöök kõigi osavõtjatega. Kui aus olla, siis ma ei mäletagi, mil ma viimati üldse nii väsinuna end tundisn kui tol hetkel. Vanadus hakkab tulema, rsk!
Esimene õhtusöök oli siis kell 19:00, kus saime kõigi teiste EVS kokku. Õhtusöögiks oli rootsi laud koos kõige hea ja paremaga Balkanilt. Oi, kuidas me kõik nautisime. Hiljem selgus, et rootsi laud on meil 3 korda päevas ning lõunaks ja õhtuks on terve nädal enam-vähem sama toiduvalik. Seega võite ettekujutada, et kolmapäevaks ei olnud peaagu kellelgi enam eriti kõht tühi. Rootsi lauad on ikka üks nuhtlus küll :D Tegeltikult öeldakse, et EVS vabatahtlikud söövad korralikult ainult kaks korda oma teenistuse jooksul: "on-arrival" koolitusel ja "mid-term" koolitusel, mis ehk isegi peab mõne puhul täitsa paika.. hahaha
Kooltus oli nagu koolitus ikka. Erinevad sessioonid, mis kestis hommikul 9:30 kuni õhtul kuskil 17:30ni. Vahepeal kohvipausid jne. Pilte saate vaadata siit.
Igatahes oli väga mõnus vahelduseks ööbida hotellis, nautida head suurt voodit ja kõiki teisi mugavusi :P Kahjuks sadas enamik nädalast vihma, mis veidi rohkem energiat röövis, kui oleks tahtnud. Kahel õhtul mul vedas ja sain isegi jooksmas käia. Hotell pakkus jõusaali ja ujula võimalus koos saunaga ka, aga lindi peal jooksmine ei paku mulle ikka veel pinget (kuigi vahelduseks oma vormi testimiseks võiks seda ju teha). Värskes õhus on ikka hoopis midagi muud. Lisaks oli terve hotell suitushaisust läbi imbunud ja vahepeal lihtsalt oli vajadus õue minna. Igal pool olid sildid, et suitsetamine keelatud, aga kõik suitsetasid igapool: tubades, koridorides, söögilaua ääres jne. Isa, Sa ei oleks seda üle elanud :D
Muidu Sarajevo mulle väga erilist muljet ei jätnud, aga park, mille ma hotelli lähedusest "leidsin" oli küll midagi väga ilusat. Kuna kõndides oli sinna oma 40min, siis paljud teised seda üldse ei näinudki. ma aga võtsin jooksutiiru ette ja korraga voilaaa - milline park! Ilus sinine, veidi metsik oja jooksis läbi pargi, luiged, laste mänguväljak, päris mitu paviljoni, kus pikniku pidada jne. Küll on kahju, et pilti ei teinud. Plaanis oli viimasel õhtul sinna jalutada, aga ilm ei soosinud minu mõtet. Vähemalt on mõtetes ilusad pildid :P
Neljapäeval oli meil vaba pärastlõuna ja siis oli võimalik ka veidi linna endaga tutvuda. Kahjuks vihma sadas ning Kristel, Kerti ja mina otsustasime linna tuuri asemel hoopis veidi poode külastada. Oi, ema, ma oleks sulle mingi oma 20 paari kõrvarõngaid sealt vähemalt ostunud. Nii ilusad ja 5 marka 1 paar ehk siis mingi 2,5€.
Nii palju, kui nägime, siis Sarajevo vanalinn oli minu arvates ilus, väga teistmoodi. Aga ülejäänud linn jättis suht räsitud mulje, kuuliaugud igal poole majaseintel jne. Uusn, et kui ilm oleks ilusam olnud, siis oleks ehk ka linn veidi päikeselisem tundunud. Aga meil ikka alati naeratus näol :P
Laupäeva hommikul oli siis aeg taas asjad pakkida ja kodu ehk siis Kumanovo poole tagasi sõita. Ja nagu reegel oli laupäeval väga ilus ilm. Buss Sarajevost Belgradi läks 8:00 hommikul. Päike paistis juba varakult ja linn tõepoolest tundus palju ilusam. Paar pilt ka, mis taas bussiaknast tegin (neile, eks kõiki pilte sirvida ei viitsi :P)
Kerti ja Anne-laure sõitsid ka koos minuga sama bussiga Belgradi. Sealt edasi võtsin mina bussi Kumanovosse, kuna pühapäeval (22.04) toimus Lipkovos "Let's do it Macedonia" pilootkoristus, kus pidin kindlasti kohal olema. Kerti ja Anne-laure aga otsustasid Belgradist edasi hääletada. Nemad elavad Kavadarcis, mis asub Kumanovost autoga ehk kuskil 1:30 kaugusel. Neil ikka täiesti vedas selle hääletamisega, kuna nad jõudsid enne koju, kui mina Kumanovosse. Ma olin siis laup õhtul kuskil kell 23:00 tagasi oma Kumanovo kodus. Bussisõit oli taas kord väga väsitav ja järgmisel päeval oli juba vara vaja ärgata, et pilootkoristusele minna. Aga sellest kirjutan juba järgmises postituses. Tänaseks head ööd :)
Igatsen teid!
Pildid, pildid, pildid
Vaatasin seda maasikate pilti ja suu hakkas vett jooksma :)
ReplyDeleteMe sõime ka Hispaanias palju palju maasikaid. Maitsesid juba suht nagu koduaia omad ja olid päris odavad:)
ReplyDeleteSelline kuumus muutub pikapeale tüütavaks jah, sest meil oli viimane nädal 28-30 kraadi ja päikese käes ka 40. Päris hää oli koju jõuda:D